Mul on hea meel ja suur au avada täna iga-aastane Balti kaitsekonverents. Eriti seetõttu, et see konverents tegeleb nii ajakohase teemaga: NATO, meie kollektiivse transatlantilise julgeoleku tulevikuga ja meie ühiste väljakutsetega.
Ma soovin tänada Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust ja kõiki neid, kes on selle ürituse ettevalmistusse panustanud.
Enne NATOt puudutavate strateegilisemate murede juurde asumist ei saa ma jätta mainimata Läti, Leedu ja eriti Poola piiridel eskaleeruvat kriisi. Kahjuks on see meile hoiatus, et rahu ja stabiilsust Euroopas ei saa iseenesestmõistetavana võtta. Samuti tuletab see meile meelde, et Euroopas leidub diktaatoreid, kes ei hooli inimeludest ja kannatustest. Ärge saage valesti aru – see, mida Lukašenka teeb, on rünnak kolme Euroopa riigi, kolme NATO liitlase piiride terviklikkuse ja julgeoleku vastu. Me peame neid toetama ja näitama, et oleme kindlameelsed ja ühtsed. Seda nii NATOs, Euroopa Liidus kui ka riiklikul tasandil.
Nüüd vaatame meie tänast päevakava.
NATO tuumaks on olla foorum, kus liitlased saavad arutleda, vaielda ja luua konsensust jagatud ohu pildi osas ning otsustada, kuidas reageerida. Samuti on NATO strateegilise kontseptsiooni suurim väärtus see protsess ise, kuidas sepistatakse meie ühist, tulevikku vaatavat nägemust NATOst.
Oluline on, et seda nägemust ei määra kindlaks ainult saadikud NATO peakorteri koosolekusaalides. Võrdsel määral peavad seda kujundama ka poliitikud, ametnikud ja eksperdid riikide pealinnades, ning lõpuks ka need rahvad ise, keda Põhja-Atlandi Leping on määratud kaitsma. Seega esindavad NATO olemust just sellised jutuajamised, nagu meie siin täna peame.
Lubage mul alustada kõige ilmsemast: NATO on ja jääb Eesti, Euroopa ja Euro-Atlandi julgeoleku nurgakiviks.
See lause on olnud meie kõnedes nii tavaline, et seda öeldakse peaaegu ilma mõtlemata. Lõppude lõpuks, nagu me sageli rõhutame, on NATO hoidnud rahu Euroopas juba üle 70 aasta. Nüüd, mil NATO jätkab oma uue strateegilise kontseptsiooni koostamist, ei saa me seda enam pidada enesestmõistetavaks.
Alates loomisest 1949. aastal on NATO ilmutanud võimet kohaneda.
NATO ees seisid pärast külma sõja lõppu keerulised küsimused tema eesmärkide osas maailmas, kus tema vastast, Nõukogude Liitu polnud enam olemas. Siis aga, tänu rollile Balkanil ja tänu Kesk- ja Ida-Euroopasse laienemisele tõusis NATO taas Euroopa julgeoleku keskmesse.
9/11 ja NATO osalemine Afganistani stabiliseerimises andsid liitlastele uued ülesanded ja vastutused, mis on kujundanud NATOt viimased 20 aastat.
Seejärel tõusis NATO võtmetegijaks heidutuse ja kaitse pakkujana pärast Venemaa invasiooni Ukrainasse 2014. aastal. Allianss muutis Euro-Atlandi piirkonnas oma tegevuse fookust ja tugevdas oma paigutust. Eestis kogeme oma liitlaste pühendumust ja solidaarsust iga päev, kui töötame koos oma sõpradega NATO lahingugruppides, NATO staabis ja NATO kiirreageerimise lennuüksuses Ämaris.
Seega on NATO alati olnud olemas, et tegeleda meie kõige olulisemate julgeoleku-alaste väljakutsetega. Kiusatus oleks arvata, et nagu seni, nii kohaneb NATO ka tulevikus kõigega, mis ees ootab. Kuid me ei saa jääda loorberitele puhkama. Minu arvates seisame ehk esimest korda pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist silmitsi uue geostrateegilise reaalsusega.
Esiteks õõnestavad autokraatlikud režiimid rahvusvahelist reeglitel ja normidel põhinevat rahvusvahelist korda. Nad soovivad asendada seda maailmaga, milles tugevamad teevad, mida ise tahavad, ja nõrgad peavad seda taluma.
Näib, et üha tavalisem on kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks mis tahes vahendeid, sealhulgas sõjalist survet, hübriidsõda, küberrelvi ja infooperatsioone. Nagu ma juba rõhutasin, leiab see just praegu Euroopas aset, kui me siin räägime. Valgevene hübriidrünnak Poola, Leedu ja Läti vastu. Venemaa vägede kogunemine Ukraina piirile ja energia kasutamine väljapressimiskatsetes Moldovas. Venemaa väljakutse Euroopa stabiilsusele ja julgeolekule on üha vähem varjatud. NATO ei saa endale lubada käe pulsil mittehoidmist, ja kui vaja, peab ta tugevdama oma positsioone Baltikumis ja Poolas.
Teiseks on Hiina globaalsete ambitsioonide esile kerkimisega rahvusvaheline julgeolek järjest enam üles ehitatud suurriikide konkurentsile Vaiksel ookeanil ja kaugemalgi. Viimastel aastatel oleme näinud hüpet mitte ainult Hiina enesekehtestamises globaalselt, vaid ka tema sõjalises jõus. Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi uue aastaaruande kohaselt on Hiina merevägi juba maailma suurim. See on kõigest üks näide.
Nii et milline võiks siis olla NATO võiduvalem selles kontekstis?
Ennekõike peab NATO jääma kindlaks oma väärtustele, ja ka oma püssidele. Demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste ideaalid, mis kuulusid asutamislepingu juurde, on endiselt kõige tähtsamad sidemed, mis meid ühte seovad. Me pole nende ideaalide ellurakendamisel alati täiuslikud. Ent ometi on need endiselt see, mida me usume enda ühiskondade jaoks olevat olemuslikult ihaldusväärne. Atlandi-ülene kogukond on kogukond selle sõna otseses tähenduses – meid ühendavad meie väärtused ning usaldus, sõprus ja solidaarsus.
Just sellepärast usumegi Ameerika Ühendriikide jätkuvasse pühendumisse NATOsse ja USA tugevasse rolli Euroopa julgeoleku tagamisel. Kui viimase 70 aasta jooksul (kuigi meie saame isiklikust kogemusest rääkida vaid viimased 17 aastat) on olnud sellest midagi õppida, siis seda, et koos oleme tugevamad. Euroopa vajab USA-d ja USA vajab Euroopat.
Oluline on ka see, et vastaste ja konkurentidega tegeledes kaitseb NATO liitlaste julgeolekuhuvisid sirge seljaga. Et olla edukas ja tagada meie riikide, rahvaste ja väärtuste kaitstus ka tulevikus, selleks ei tohi karta vajadusel oma põhimõtete eest välja astuda. Kollektiivne kaitse on NATO DNA ning me peame tegelema tuleviku heidutus- ja kaitsevajadustega täie tõsidusega, sest need väärivad seda. Seda väärib ka strateegiline kontseptsioon.
Aga NATO peab ka muutuma. Oleme juba näinud olulisi samme, mida on astutud pärast 2014. aastat, et tugevdada meie sitkust ja meie võitlusvõimet. NATO on juba hakanud mõistma muutuvat Atlandi geopoliitilist tasakaalu ja selle mõju Euro-Atlandi julgeolekule.
Samuti peame mõistma uusi nõudmisi, mida kiiresti arenev tehnoloogia meile esitab. NATOl on alati olnud tehnoloogiline paremus ja me peame tagama selle, et oleme ajakohased mitte ainult 20. sajandi sõjapidamise vallas, vaid ka 21. sajandi sõjapidamises. See, kui hästi liitlastel läheb uute ja murranguliste tehnoloogiliste võimete arendamisel, on võtmetegur NATO võimes tagada Euro-Atlandi julgeolekut.
Nii et asugem diskuteerima NATO strateegilise tuleviku üle. Meil on olemas tugev ühtsus, mis põhineb väärtustel ja solidaarsusel, meil on poliitiline ja sõjaline raamistus, mis on tõestanud oma kohanemisvõimelisust, ja meil on olemas arusaamine peamistest ees ootavatest teemadest. Ja lubage mul lõpetada Winston Churchilli sõnadega, kes ütles, et koos liitlastega võitlemisest on hullem ainult võitlemine üksi.
Tänan!
