Viimaste kuude jooksul olen rääkinud palju Ukrainast, sõjast ja koledustest. Aga täna tahaksin alustada hoopis optimismist ja võimalustest. Selleks, et midagi head juhtuks, peame kõigepealt uskuma, et see on võimalik.
Ja vaid nii oleme valmis investeerima ja tulemuse nimel pingutama. Teatavasti muretsemine ei ole veel kedagi edukaks teinud. Ning tervislik kogus optimismi on majandusarengu eeldus.
Eesti on väike riik ja eksport on meile oluline, et majandus oleks mitmekesisem ja et ettevõtted saaksid kasvada suuremaks, suuremaks, kui väike turg võimaldab. Viimasel ajal on väga palju tähelepanu saanud meie digisektor, mille eksport kasvab väga kiiresti, kuid suur osa meie ekspordist on jätkuvalt seotud tööstusega.
Küsitluste põhjal on viimastel kuudel olnud oluliselt rohkem neid tööstusettevõtteid, mille juhid usuvad, et lähikuudel nende ettevõtte toodang kasvab, kui neid, kes usuvad vastupidist. Eksport ja ettevõtjate paindlikkus uute turgude leidmisel on erinevates kriisides see, mis meid uuele edule viib.
Kui veebruari lõpus ja märtsi alguses erinevate ettevõtjatega kohtusin, olid jutud tulevasest arengust üsna tumedates toonides. Uudised hirmutasid. Kuid mida aeg edasi, seda optimistlikumaks on vestlused ettevõtjatega muutunud. Märtsis koostatud majandusprognoosid ootasid Eestile selleks aastaks majanduslangust, uuemates prognoosides oodatakse aga kasvu. Teid, ettevõtjaid eristab paljudest teistest inimestest see, et te näete probleemide asemel väljakutseid ja pöörate mured ärivõimalusteks. Ja see on meeletult inspireeriv.
Meil, nagu ka mujal Euroopas, on lähiaja suurimaks väljakutseks kiiresti kasvanud toormehinnad ja süvenenud tarneraskused. See ei ole kellelegi kerge, kuid võidavad need, kes on paindlikumad ja suudavad kiiresti ümber orienteeruda uutele tarneahelatele ja kütustele. Olen kuulnud, kuidas tootmisfirmad on asendanud seni kasutatud gaasi kohalike kütustega ja loodan, et siin-seal üles tulnud tõrked ja möödarääkimised riigiasutustega leiavad mõistmise ning lahenduse.
Riigil on praegu majanduses oluline roll, et tagada toimiv taustsüsteem ning ühendused. Eelarve kaudu ei saa kõiki toetada, küll aga saab riik aidata kaasa sellele, et energiaturg toimiks, toetada töötute ümberõpet ja rakendamist tööjõupuuduses kannatavates harudes, aga ka aidata ettevõtetel leida uusi turge, kui idapoolsed on sulgunud.
Iseenesest oleme varem sellises situatsioonis olnud, mõeldes näiteks 23 aastat tagasi ajale, kui Vene turu kadumine sundis Eesti ettevõtted Lääne turule keskenduma. Tollal oli meie seotus Venemaaga palju suurem kui praegu, ometi suutsid ettevõtted end väga kiirelt ümber orienteerida ja 1999. aasta kokkuvõttes jäi majanduslangus tegelikult vaid väikeseks, kusjuures paljud rahalised näitajad nagu kasumid isegi kasvasid.
Praegune geopoliitiline olukord on pannud paljusid, eelkõige Eestist väljaspool, meenutama, et meil on ühine piir Venemaaga. Seda öeldes paluksin mitte unustada, et majanduslikult oleme siiski lähemal Põhjamaadele ja Lääne-Euroopale kui oma idanaabrile. Eesti ettevõtete eksport ja ärisidemed paigutavad meid tugevalt Euroopasse.
Meie majanduslikud institutsioonid on ühed vabamad maailmas – oleme selles osas nagu Holland ja Iirimaa. Meie olulisimad eksporditurud on Soome ja Rootsi. USA ega Saksamaa ei jää neist palju maha. Ka oma elatustaseme ehk SKP elaniku kohta poolest sarnaneme enam Prantsusmaa kui Venemaaga.
Oleme samas ja väga tugevas paadis riikidega, kelle väljakutsed on meiega sarnased. Me kuulume NATOsse, Euroopa Liitu ja OECDsse. Tarneahelate muutumine ei puuduta pelgalt meid, vaid paljusid Euroopa ettevõtteid, kes otsivad samuti uusi partnereid. Praegune olukord avab uusi võimalusi ka Eesti ettevõtetele. Ilmselt toodame ise samuti kaupu, mille kättesaadavus Euroopas on halvenenud ja meie oleme need, kes saavad seda probleemi teiste jaoks leevendada.
Viimase aasta kiire toormete kallinemine ei ole tõstnud vaid sisendihindu, vaid ka paljude ettevõtete toodang on muutunud maailmaturul nõutumaks ja väärtuslikumaks. Suur määramatus toob kaasa turgude ümbermängimise ja seegi pakub paljudele ettevõtetele võimaluse oma turuosa suurendamiseks.
Kuid Euroopas toimuva sõja kõrval ei tohi unustada eksportiva sektori pikaajalisi väljakutseid.
Samuti pole uudis, et kasvavate ettevõtete peamiseks probleemiks on meie väiksus ja demograafia. Et keskeltläbi jõuab Eestis tööikka aastas ligi 6000 inimest vähem, kui sealt väljub. Sellest tulenevalt peame asendama seda puudujääki inimeste arvus suurema kvaliteediga: parema hariduse ja paindliku tööturu reeglitega. Hea haridusega spetsialistide suurem osakaal noorte seas teeb võimalikuks automatiseerimise ja tootlikkuse suurendamise, et vähema arvu inimestega saaks teha rohkem.
Üks võimalus riigi väiksuse ja tööjõu puudusega tegelemiseks on laienemine väljapoole Eestit. Välisinvesteeringutest on räägitud palju sisenevate investeeringute võtmes, kuid väärtusahelas ülespoole trügimine ja teatava finantsilise tugevuse saavutamine võimaldab ettevõtetel laiendada oma tootmist riikidesse, kus on piisavalt vaba tööjõudu, siis kui Eesti jääb kitsaks. Eesti on oma majandusliku arengu tasemelt praegu umbes sarnane, nagu oli Soome 90ndatel, kui soomlased oma tegevust Eestisse laiendasid.
Nüüd on meie kord. Meie ettevõtete teadmised Euroopa turust võivad avada siin uksi riikidele, kelle kogemuse euronõuetega on meist väiksem. Ka Ukraina ülesehitamine pärast sõda ei pea seisnema vaid abi andmises. Kohapeal ettevõtete loomine aitab neil lihtsamini Euroopa turule siseneda ja samas pakuks see Eesti ettevõtetele võimalust oma tegevust laiendada.
Rahvusvahelistuvad ettevõtted on Eesti visiitkaardiks välismaal. Rääkige välismaal, et te olete Eestist ja kiitke ettevõtluskeskkonda, mis on aidanud teil rahvusvaheliseks kasvada!
Eestit teatakse maailmas digiriigina ja järjest enam oleme hakanud ka eksportima digiteenuseid. See on ühest küljest meie majanduse edulugu. Teisest küljest on palju valdkondi, kuhu digiedu pole jõudnud. Töötlevas tööstuses on üle poole ettevõtete digitaalne intensiivsus jätkuvalt väga madal. Seda tuleb parandada, et püsida konkurentsivõimelisena.
Pikemas perspektiivis vajab Eesti suuremat lõimumist praegu kiirelt kasvava digi- ja start-up sektori ning tööstuse vahele. Meie digiedu tõstab palku ja muudab traditsiooniliste tööstusettevõtete juhtimise keerulisemaks. Minevikus on sarnased arengud kaasa toonud tootmise kolimise vaesematesse riikidesse. Samas võiks suurem sünergia start-up sektori ja tootmisettevõtete vahel anda mõlemale valdkonnale eelise.
Eestis on edukaid näiteid uue majanduse ja tööstussektori koostööst, aga ma ei taha hakata neid ükshaaval nimetama, et mitte jätta kedagi välja. Loodetavasti tuleb neid veel juurde.
Peatuksin korraks ka rohepöördel. Ajal, mil gaasi kallinemine on muutnud põlevkivielektri väga konkurentsivõimeliseks ja puitmaterjali saamiseks suurendas riik raiemahte, võib jääda mulje, et rohepööre lükkub edasi. Vastupidi: viimase aja kõrged energiahinnad demonstreerivad jätkuvat vajadust rohepöörde ja Venemaast sõltumatu energia järele. Tahaksin aga meenutada, et rohepööre ei tähenda vaid ilusaid vaateid, päikesepaneele ja tuulikuid. Rohepööre tähendab väga suuri muutuseid majanduses, see suurendab vajadust uute materjalide ja tootmise järele ning loob palju võimalusi ka Eesti eksportijatele: on need siis keemiatööstuses või digitaalseid lahendusi pakkuvates IT firmades.
Kokkuvõttes soovin teile tänaseks edukat arutelu ja loodan, et lisaks päevakajalistele probleemidele, mis puudutavad Venemaad, hinnatõusu ja tarneahelate katkemist, jõuate arutada ka ekspordisektori pikaajalise väljavaate ning arenemisvõimaluste üle.
Head konverentsi!
