Need ajad on jätnud armidena tühjad kohad meie rannikualadele, kus võiksid olla sellised vaatepildid, nagu me näeme täna siin Varblas.
Ja jätnud tühja koha ka meie meredele, sest võrreldes purjelaevade rohkusega Helsingi all või näiteks Rootsi saarestikus Stockholmi skäärides, on meie vetes on nii lahe sõita, et saame hakkama üsna vähese roolioskusega.
Meil on, kuhu minna. Ent meil on ka vaja kohta, kuhu tulla tormi- ja tuulevarju.
Sööma, vahel ka jooma – sellest ei ole küll kena rääkida, aga mererahvas teeb ju sedagi ja Neptun teenib oma rummi iga päev välja. Nii on meil juures üks koht, kuhu tulla ja olen tänulik sadamakapten Heino Sabiinile ja tema toetavale perele, kes selle võimalikuks tegid.
Iga selline punkt tähendab, et võime jälle ühele neist kaotatud aastaist justkui risti peale tõmmata – oleme üha enam ja taas mererahvas.
Aitäh sellele kaasa aitamast! Siit meie sadamatest tulevad meie tulevased purjetajad, mereväelased ja meresõitjad Bellingshausenid. Sest iga purjetamine algab ühest pisikesest optimistist.
