Vägivald meie ümber, kahjuks, on nagu hallist udust sirutuv tige käsi, millel pole sugu, vanust, rahvust ega usutunnistust.
Vaatame näiteks päevi kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamise pidu: Tapal, Lasnamäel, Keilas, Põhja-Tallinnas ja jälle Lasnamäel ründasid mehed elukaaslasi, politseinikud pidasid süüdlased kinni.
Enne 20. augustit lugesime masendavat lugu, kuidas noorukite kamp vägivallatses eakaaslase kallal ja jagas hiljem seda videot sotisaalmeedias.
Vägivallakuritegevus moodustab juba mõnda aega veerandi kõigist registreeritud kuritegudest – mullu oli see masendav number 6718. Mida see statistika tähendab?
Esiteks ligi 7000 vägivallas haiget saanud inimest. Ja teiseks samapalju katkise loomuga inimesi, kes vägivalda toovad. Ja kolmandaks vägivalda pealt näinud lapsed.
Kahe kuu pärast saab aasta Eestit vapustanud loost, kui mees pussitas Tartus oma endist elukaaslast ja siis sõitis Nõo vallas autoga laupkokkupõrkesse, milles hukkus nii ta ise kui ka juhuslik vastusõitja.
Sellest ajendatuna otsustati pikendada lähisuhtevägivalla ohvri kaitseks vägivallatseja viibimiskeeldu. Seitse aastat kaalutud seadusemuudatus tehti ära.
Kas tõepoolest peame ootama ülitraagilise lõpplahendusega juhtumit, et astuda üks poliitiline samm, üks väike samm, vägivalla ohjeldamiseks.
Loomulikult on vastus – ei, ei pea. Meil tuleb märgata ohtu ja võimalusi sellele vastu astuda palju varem. Me saame vägivalla ohvritele ja tegelikult kogu ühiskonnale anda suuremat kindlust ja lootust tulevikuks vaid siis, kui kogu ühiskonnas kasvab julgus, tahe ja oskus märgata ning vägivalda ohjeldada. Ja kui poliitiline huvi ja juhtide tugi selle vastu on järjepidev.
Nõo juhtumi puhul vaatasime nõudlikult politsei, aga ka tervishoiu suunas. Vägivallatseva noortekamba peksuloo järel räägime kodu, kooli, politsei ja omavalitsuse koostööst või selle nappusest.
Vägivallaennetuse puhul on aga oluline, et me ei otsiks ainult näpuga osutades, milline ametiasutus mida tegema pidi. Nende jõust jääb nii või teisiti vajaka.
Seega peab vägivallaennetus saama meie elu igapäevaseks ja enesestmõistetavaks osaks ning laienema politsei, ohvriabi ja sotsiaaltöötajate juurest üha enam koolidesse ja haiglatesse, kultuuri- ja spordimaailma, ajakirjandusse ja sotsiaalmeediasse, töökollektiividesse ja kogukondadesse. Ja olema nähtavalt poliitikute töölaual.
Vägivalla märkamine ja sellest teavitamine on meie kõigi võimalus ohvrit kaitsta ja vägivald peatada. Märgates ja reageerides ehitamegi, nagu kivi kivi haaval, vägivallahirmuta inimeste ühiskonda. Sellest peab saama meie kõigi ühine asi.
Vägivallaennetuse auhindade kümnendal aastapäeval tunnustame arste, ajakirjanikke, advokaate, sotsiaaltöötajaid, õpetajaid, noori, kodanikualgatuste, haridus- ja kunstiprogrammide loojaid ja elluviijaid, vaimse tervise toetajaid, teisi vägivalla märkajaid ja ennetajaid.
See mitmekesisus räägib olulisest muutusest juba praegu, sest kõiki teid, erinevate elualade inimesi ja teie eripalgelisi ettevõtmisi ühendab selge ja lihtne mõte: vägivald on meie ühine mure ja selle murega tuleb tegeleda.
Märkamine algabki sageli just ühest inimesest. Ühest küsimusest. Ühest sekkumisest. Ühest otsusest mitte vaadata kõrvale. Ent tõeline muutus sünnib siis, kui neist üksikutest tegudest kujuneb ühine hoiak – teadmine, et vägivallal ei ole meie ühiskonnas õigustust ega kohta.
Üks autasu kandidaadi esitaja märkis tabavalt, et olete „koostöö multitööriistad“. Tõepoolest, ka üks võib lahinguväljal sõdur olla, sest iga inimene suudab midagi muuta, isegi siis, kui ta tegutseb üksi.
Aga lähisuhtevägivalla ennetamine ja ohjeldamine, kui seda laiemalt vaadata, nõuab nii ametnikelt kui ka vabatahtlikelt head koostööd ja tihedat suhtlust parimate lahenduste leidmisel ja hoidmisel.
Kallid sõbrad!
Kümne aastaga, mil vägivallaennetuse tunnustusauhindu on antud, on Eesti ühiskond saanud palju teadlikumaks ja usun, et ka vägivalla märkamist on enam. Julgus vägivalla, olgu vaimse või füüsilise, vastu välja astuda või vahele minna, kindlustab meie kõigi vabadust. Sest ilma julguseta ei ole vabadust.
Tänan kõiki auhinna eestvedajaid ning kõiki auhinna laureaate. Oma tegude ja eeskujuga loote te meie ühist tulevikku. Teie teate hästi, kui paljudel viisidel on võimalik vägivallast ja hirmust vabama ühiskonna loomisele kaasa aidata.
Aitäh teile!
