Vabal tahtel tegutsemine on ka riike loonud. Nii ei sundinud ju keegi väevõimuga, et Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik moodustaksid Eestimaa Päästekomitee ning kuulutaksid välja vabariigi sünni. Need kolm julget meest tõstsid oma vabal tahtel paika Eesti riigi esimese nurgakivi.
Igapäevane vabatahtlikkus, mille tunnustamiseks oleme täna kogunenud, ei loo enam riike, kuid suudab kujundada oma riigi nägu, tõmmata sinna hoolimise ja aitamise kurrud.
Kui on majanduslikult kitsamad ajad, ka riigis üldisemalt, siis on loomulik, et inimesed vaatavad rohkem iseenda ja oma perekonna hakkama saamise poole. Ma ei heida seda kellelegi ette, nii on inimlik.
Ent seda rohkem väärivad siis märkamist need, kes keeruliste aegade kiuste leiavad ikka aega ja tahtmist vabatahtlikuks tegevuseks. Kusjuures ma arvan, et paljud teist ei kasutagi enda kohta sõna vabatahtlik. Sest see kõik on teie elu lahutamatu osa, nagu hommikune tööle minek või õhtune raamatu lugemine.
Möödunud nädalal, raamatuaasta avapäeval, käisin Tartu lähedal Tammistus, kus 118 aastat tagasi asutas külarahvas oma vabal tahtel raamatukogu. Juba kaheksa aastat hiljem, Esimese maailmasõja ajal, said nad valmis ka oma seltsi- ja raamatukogumaja.
See teenib Tammistu inimesi tegusalt siiani ning ikka just raamatukogu ja seltsimajana. Aitab külal ühiselt teha ja koos olla, aitab külal kesta. Kõik kokku on see vabatahtlikkuse tore lugu.
Millest vabatahtlikkus algab? Näiteks oskusest kellegi üle rõõmu tunda. Kasvõi tihasest, kes akna taha lendab, on soovitanud näitleja Elisabet Reinsalu. Tema usub, et iga inimese elus on midagi, mille üle rõõmustada. Tal on õigus. Igakord me aga ei oska või ei jõua seda head ja toredat märgata.
Mulle räägiti hiljuti ühe suure linna pisikese asumi mõttekonnast, kes saab kord kuus kokku ja arutab, kuidas oma asumi elu turvalisemalt ja mõistlikumalt korraldada. Ja siis püüavad need mõtted omavalitsuseni viia. Seegi on näide vabatahtlikkusest, mille tulemusena jääb kohalik bussiliin muutmata, aukus tänav saab siledamaks või parkimise korraldamine mõistlikumaks.
Niisugustest pealtnäha väikestest vabatahtlikest seikadest saabki Eesti paremaks.
Vabatahtlikud, kellele me täna aitäh ütleme, näitavad, kuidas vabatahtlik visadus, pühendumine ja märkamine aitavad teha suuri asju. Need on toonud Eestile rahvusvahelist tuntust ja lisanud kohalikku ellu rõõmu. Kindlasti olete te kõik saanud ise oma tegevusest palju heameelt tunda. Ja teil on põhjust enda üle ka uhked olla.
Aitäh teile ja aitäh Vabaühenduste Liidule selle konkursi korraldamise eest.
