Kui ma riigipeana ametisse astusin, ütlesin Riigikogu ees ja kogu Eesti rahvale, et üks keskseid küsimusi on see, kuidas inimesed, kes siin Eestis elavad, eesti keele ja kultuuri kandjad, saaksid olla rõõmsad, õnnelikud ja enesekindlad. Tunneksid, et nad on just siin väärtustatud sellistena, nagu nad on, ning saaksid elada parimat võimalikku elu. Selle nimel püüame koos kolleegide ja kõigi Eestis elavate inimestega, kes tahavad kaasa teha, anda oma parima.
Soovime, et inimesed julgeksid saada emaks ja isaks või võtta lapsi enda hoolde. Et neil oleks tuge hoolitseda vajaduse korral teiste täiskasvanute, sealhulgas oma vanemate ja vanavanemate eest.
Sellest kõigest see näitus ongi. Sellest, et armastus ja kahtlused võivad käia käsikäes. Et elus on nii paremaid kui ka halvemaid päevi, aga see ongi meie elu. Tasub püüda olla nii õnnelik kui võimalik, tuua rõõmu ka teiste ellu ning leppida sellega, et päevad on erinevad.
Minu meelest on see näitus monument emadusele. Kellel on võimalik kuraatorituuril osaleda, sellele soovitan seda väga. Siin on ootamatusi, lapsepõlvemälestusi, oma kodust tuttavat äratundmist. Kõik see paneb mind tegema sügavat kummardust oma emale, isale, vanaemale ja vanaisale.
Mina olen tundnud ka oma vanavanaema. Minu sündides oli ta öelnud: „Oh, meie naisperele täiendust!“ Mäletan tema paljusid häid ütlemisi, näiteks „Suu toob suure seljatäie“. Ta oli kõik rasked ajad Eestis üle elanud, minu emale suur eeskuju, tõeline ilmasammas.
Seda näitust vaadates ja pärast selle vaatamist tekib mul tahtmine öelda neile kõigile suur aitäh. Ja veelgi enam — minna ja kallistada neid, kes on meiega, ning mälestada neid, kes on meie seast juba lahkunud. Mõelda neile iga päev või käia nende kalmul, kui on sobiv hetk.
Eestis on minu meelest päris suur mure sellega, et liiga paljudele tundub, nagu peaks ema või isana olema täiuslik. Nagu oleks laps justkui projekt, mille kaudu tõestad enda headust.
Aga kui rääkida näiteks lastepsühholoogide, kogenud õpetajate või omaenda vanavanematega, kuuleme sageli, et lapsed, kellel on õnne oma peres kasvada, kasvavad koos perega. Enamasti soovivad vanemad oma lastele head ning õpivad ja kasvavad koos nendega.
Laps ei ole projekt, vaid osa elust, osa sellest õnnest ja rõõmust just sellisena, nagu ta on.
Ja minu arvates just seda julgust see näitus süstibki: ei pea kartma olla ema, ei pea kartma olla naine just sellisena, nagu sa oled.
Usun, et hirmudest ja ebaõnnestumistest rääkimine aitab tunda end turvalisemalt ja leida rõõmu just sellisena, nagu sa oled — oled sa ema või pole sul õnnestunud emaks saada.
On ka neid, kes on teinud hoopis teistsuguse valiku. On väga erinevaid peresid. On neid, kes on tahtnud isaks saada, aga ei ole saanud. On neid, kes ei ole tahtnud, aga on saanud ja pärast olnud rõõmsad.
Elu on väga erinev. Olge õnnelikud oma emade, isade, laste, õdede ja vendade üle. Elagem õnnelikku elu!
Ja veel kord suur-suur aitäh Kumule, suur aitäh kõikidele kunstnikele, kes siin oma loominguga üles astuvad, ning suurepärasele kuraatorile.
Eriline tänu selle eest, et emaduse mitmekesised kogemused ning õrnad ja haavatavad tunded, mida sageli varjatakse, on saanud siin nii võimsa kunstilise väljenduse ja koha Kumu suures saalis.
Aitäh!
