Seda, et te teete väga head tööd, teadsin ka varem, ennekõike teoreetiliselt. Nüüdseks peaaegu kuuga Vabariigi Presidendi ametis kogunenud praktika kinnitab teooriat. Ajaloo, erinevate kultuuride, inimeste, geograafia, poliitika, rahvusvahelise õiguse tundmine, teie inimlikkus ja loomingulisus on lihtsalt võluvad. Aitäh teile!
Oma eelmises ametis ombudsmani ja õiguskantslerina nägin asja nõnda, et see pigem lootusrikas ja usaldusel püsiv elukorraldus hakkas nähtavalt pragunema juba 2001. aastal. Järgnes Lehman Brothersi kokkukukkumine. Sotsiaalmeedia-aegne pandeemiakäsitlus ja palju muud. Üllatav, kui kergel käega ohverdati näilise lahenduse nimel seni kokku lepitud põhimõtted ja reeglid. Inimõiguste ja lepingute rikkumine sai minu meelest sellest üle maailma tuult purjedesse juurde.
„Konna keetmine“ Euroopas algas ka juba peaaegu 20 aastat tagasi, juba enne Krimmi annekteerimist. Alles 24. veebruar 2022, 7. oktoober 2023 ja kõik järgnev ehmatas korralikult üles. Ent see vaene konn on juba kaunis küps.
Kuidas edasi? Pole vaja meelt heita, vaid juhtunust õppida. Kuni maamunal elavad inimesed, ei ole ajaloo paradiislikku lõppu oodata. Inimkond on just selline, nagu ta on. Ja ärgu see äratundmine kustutagu usaldust, lootust ega elurõõmu. Ettenägelik, tark ja tugev tuleb olla, egas muud midagi!
NATO liitlaste otsus kulutada kaitseks 5 protsenti SKP-st tulebki täita ja õlg õla kõrval meie kõikide rahu kindlustada. Muidugi, kes siis ei tahaks kulutada seda raha hoopis haridusele, teadusele, tervishoiule, otseselt inimeste hüvanguks. Jah, muidugi on täiesti arutu, lausa õudne, hävitada inimelusid, loodust, kõike ehitatut. Vaenlane paraku hävitab.
Suursaadik Margus Laidre vastas oma suurepärases Ööülikooli loengus küsimusele, kas sõdade ja sõjaohutagi on võimalik elada, ausalt, et kahjuks mitte. Vähemalt mitte seni, kuni inimesed on alles. Järelikult kehtib: tahad rahu, pinguta musklit. Meie ju tahame rahu.
Sidesüsteemid, droonid, tehisintellekt ja sotsiaalmeedia võivad paraku hävingu koju viia kõigile, mitte ainult agressorriikide piirinaabritele. Rahu ainus tagatis on see, et Euroopa Liit ja NATO püsivad koos, hoiavad vankumatult kokkulepetest kinni, kasvatavad majanduslikku ja sõjalist jõudu. Alati kurvastan, kui märkan, kuidas mõned Euroopa Liidu ja NATO liidrid avalikult … noh, ütleme otse, nõrkust näitavad. Pole vaja. See pole õige.
Meie siin Eestis ja meie saatusekaaslased peame suutma nendele riikidele, kes ajaloos on tõmmanud parema saatuseloosi, selgitada, miks Ukraina sõda peab lõppema õiglase ja püsiva rahuga. Euroopa Liit ega NATO ei saa olla läbirääkimiste objekt – olemasolevas julgeolekuarhitektuuris ei ole mitte midagi nõrgestada, tugevdada on hoopis tarvis. Loomulikult peab Euroopa olema Ukrainale rahu saavutamisel toeks. Meie koos saatusekaaslastega saame näidata, miks ei tohi uuesti astuda lõksudesse, kuhu juba on astutud. Teile siin saalis ei pea selgitama, millistesse.
Inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse austamine on üldse lõppkokkuvõttes kasulik suurele enamusele maailma riikidest ja kõikidele inimestele kõikides riikides. Eesti rahvas mõistab hästi teisi rahvaid, kel kolonisatsiooni, paljaks varastamise ja küüditamise kogemus. Muu hulgas on see hea alus selle selgitamiseks, miks ei tohiks ka juurdepääs tehisintellektile süvendada suurt ebavõrdsust mitte üksnes ühiskondade sees, vaid maailmas laiemalt.
Riikide vastastikused suhted ja rahvusvaheliste lepingutega suveräänsuse piiramine toetavad rahu ja inimeste paremat elu. Seda aga seni, kuni võimuhoovad on jaotatud ja võim tasakaalus. Olukorda, kus kellegi kätte maailmas koguneb liiga palju võimu, tasub iga hinna eest vältida. Ja mis seal salata, praegu tuleb kõnelda sellest, et juba tehtud vigu tuleb osata parandada. Esmapilgul näib paljudele, et suur ja piiramatu võim lubab teha palju head. Muidugi lubab! Aga kahjuks ei tehta, ajalugu näitab. Seega ei tohiks mugavusest, laiskusest ega lühinägelikkusest võimul koonduda lasta. Mitte üheski valdkonnas. Arvutusvõimsuse, hädavajaliku tehnoloogia ja relvade tootmise liigne koondumine ühtedesse kätesse on juba näidanud, mis juhtub. Ja võib edaspidigi juhtuda. Ükskõik, kas need käed on riikide või suure äri omad. Ka see on kaasaegse riikliku suveräänsuse küsimus.
Head kolleegid!
Võtkem saatust elada huvitaval ajal kui suurt võimalust ehitada parimat mõeldavat tulevikku. Diplomaatilised suhted aitavad mõista teisi rahvaid, kultuurihoovusi, süvakihte ja muuta iseennast teistele mõistetavaks. Äkki ikkagi õnnestub maailm niimoodi tasakaalu rihtida, et inimeste elu ja energia kulub ehitamisele, mitte lammutamisele või lihtsalt kartmisele. Üks viis selleks on inimlik soojus ja vahetud kontaktid. Teie, meie silmad ja kõrvad maailmas, muudate selle soojuse ja kontakti võimalikuks.
Aitäh teile! Palju õnne sünnipäevaks, hea Välisministeerium.
