2. septembril kõnelesin teie ees sellest, et Eesti suurim aare on inimesed. Nii on.
Peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et Eesti oleks parim koht laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja luuletamiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Et lapsed oleksid maailma kõige targemate, tasakaalukamate ja õnnelikumate seas. Et elurõõm ei kaoks hiljem pere- ja tööinimesena ega vanuse või tervise pärast.
Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad-kiilid.
Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu! Kui vaid oskame hoida. Eesti ongi üks mõnusamaid paiku maailmas elamiseks. Juba praegu. Sääskede ja lompide, hea ja halva suusailmaga.
Kõigil siin Eestis peab olema võimalik tunda, et nii nad ise kui nende elu, töö ja looming on väärtuslik. Et mahume siia lahedalt ära – nii erinevad nagu me oleme. Oma huvide, vaadete, eluviiside, maitsete ja emakeelega.
Kõrg- ja popkultuur, alternatiivkultuur ja underground, kogu see kirev palett. Laulu- ja tantsupeoks harjutamine ei sega hiphoppi või kesköist reivi. Ja vastupidi! Eesti on vaba, põnev, elav, arenev, mitmesugune.
Kas suudame sellist Eestit hoida ja edasi ehitada?
Minu arvetes sõltub see usaldusest, tulevikulootusest ja julgusest.
Võib-olla me iga päev ei märkagi või oleme unustanud, et enamikes Eesti paikades on headus, lihtne töö, talupojatarkus ja ükteise aitamine endiselt au sees. Lumme jäänud auto tõmbab naabrimees või naabrinaine välja; tee aetakse tesiel ka lahti. Bussipeatuses külmetav vanake saab auto peale ja jõuab, kus tarvis; teise pere lapsed saavad trennist koos omadega koju, värskeid kurke-tomateid viiakse kotiga naabrite ukselingi külge või pannakse õunad kõikidele võtmiseks välja.
Märgakem seda, tunnustagem ja tehkem kaasa!
Õiguskantsleri töös nägin paraku liialt sageli, kuidas inimene annab päriselt oma parima, pühendub teiste heaks, ent temale ei vastata samaga. Ometi võiks. Peaks.
Näiteks ema, kes last saatuse tahtel üksi kasvatab, töötab, õpib ühiskonnale väga vajalikku ametit, paneb vabatahtlikuna õla alla, kus saab; ent kui temal endal on abi tarvis, siis liig tihti võib ta kohtab toetust otsides halduskiusu ja külma ülbust.
Seisime kolleegidega õiguskantsleri ametkonnas alati ja kõikjal vastu hingetule menetlemisele. Milleks süsteem, kus saab külmalt õlgu kehitades nentida - „kliendid ei saanud teenust“- selmet mõista, et laps ja ta ema jäeti hätta?
Neid, kes lahendavad, õnneks on. Aga kas me oskame neid märgata ja selle eest tunnustada?
Näiteks politseinik, kes päästab tõukerattakujulise akuliikuriga kihutanud lapse elu, viib lapse ja ratta koju ja kuuleb vanemalt vastuseks, et … ma ei hakka ütlemagi. Mõtlen vaid, et kuidas saab keegi üldse arvata, et suurepärase väljaõppega ametnik läheb pere juurest õhtul tööle ainsa mõttega kimbutada korralikke kaaskodanikke? Või õpetaja, kes kannab südames muret õpilaste pärast, otsib neile võimalust tiibu sirutada, jõuab õhtul koju, avab arvuti – ja sealt tuleb! Mitte tänuavaldusi.
Kallid kaasteelised!
Me vajame minu meelest palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust. Igaüks meist oma ametis on ju välja õppinud asjatundja, kes annab oma parima. Ja usaldust tuleb tõesti väärida. Andagi parim. Meil kõigil oma eludes ja töödes.
Viimase kümnendi katsed kasvatada inimesi ümber, kirjutada ette, kuidas on õige elada, mõtelda, tunda või rääkida, on andnud ka usaldusele vältimatu tagasilöögi.
Õppetund on käes, nüüd tuleb usaldus taastada.
Iseäranis okupatsiooni kogemusega inimestes tekitab igat masti ideoloogiline propaganda põlgust, mis võib panna parimagi inimese kirjutama või tegema seda, mida ta muidu isegi ei mõtleks. Ja hääletama lihtsalt kõige vastu. Lõpuks muundub vimm valimistulemuseks.
Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu talle õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale.
Ükskõiksus nimelt on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, samamoodi tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Ka õigusriik püsib usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Mis ka poleks. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Neid inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, võiks olla võimalikult vähe, sest meil on tulevikku tarvis ehitada.
Ükskõiksus nimelt on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, samamoodi tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Ka õigusriik püsib usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Mis ka poleks. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Neid inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, võiks olla võimalikult vähe, sest meil on tulevikku tarvis ehitada.
Head inimesed!
Öeldakse ju, et tahad rahu, valmistu ... te teate. Rahu tuleb hoida. Selles saab kaasa lüüa igaüks.
Esimene samm: hoida meelerahu. Sõjahirmu on liialt palju õhus. Kui tulen faktipõhiselt hinnatud tegeliku julgeolekuolukorra arutelult, on mu meel alati palju tüünem kui lugedes teadlikku hirmuõhutamist. Muidugi tean, et selle tagant paistab poliitika või äri. Aga ikkagi.
Jah, maailm meie ümber on ettearvamatu ja ohtlik. Üleilmne usalduskriis – kah õige. Mõistan muret ja muretsen ise ka. Ukrainat tuleb nüüd kõikidel mõeldavatel viisidel toetada, et agressioonisõda Ukraina vastu lõpeks ja saabuks püsiv, õiglane rahu. Et sõjakurjategijad saaks karistada ja agressor maksaks kahjud. Üle maailma tuleb veenvalt näidata, et rahvusvaheline õigus, reeglitepõhine ilmakord ja inimõiguste hoidmine on kasulik enamusele riikidest ja kõigile inimestele.
Eestit on hoolega tugevamaks ehitatud. Kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse. Kogu lai riigikaitse. Pühendunud naabrid Balti- ja Põhjamaades. Poola. Kõik meie liitlased Euroopas ja NATOs. See on meie julgeolek. Seda pole vähe, kuigi palju on teha.
Palun teid - ärgem laskem hirmu ega lootusetust hinge. Hirm halvab või kehutab rumalustele. Tegutseda tuleb targalt. Söandan parimas teadmises kinnitada, et tulevik ei ole tume ega otsustatud – me ehitame seda jätkuvalt ise. Segaduste ajas tuleb näha enda suurt võimalust ja seda oskuslikult ära kasutada. Oleme seda teinud varemgi - ettenägelikult, kindlameelselt ja elulustiga.
Nalja ja kergust on üldse rohkem tarvis. Ja vaimupidet.
Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada.
Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine vaevaline.
Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume – uut ja pärandit. Tundkem alati huvi ka teiste rahvaste elamise viisi ja kultuuri vastu. Võõral maal püüan ise alati mõnda muuseumi, kirikusse või kontserdile pääseda kasvõi korraks.
Ja olgem ise nähtavad: Eesti kunstnike näitused maailmas, meie võrratud orkestrid ja koorid, teatrietendused, romaanid, medalid spordivõistlustel. See kõik loeb.
Samamoodi teadustööd ja neist tootmisse jõudnud leiutised. Julge ja usaldusväärne ettevõtlus. Tehnoloogia-, idu- ja viljaettevõtlus ning kaitsetööstus muidugi.
Ent mitte ainult!
Kaasajal on suur asi, kui ettevõtja suudab toota midagi erilist ja väga hästi, mõistliku hinnaga ja keskkonnahoidlikult, ning tooted õigel ajal kohale viia. Mitte vaid siin, Eestis, vaid kogu maailmas.
Head kuulajad!
Eesti Trump on haridus. Teame ise, teab kogu haritud maailm. Ent palun pingutagem rohkem, et kõigil Eesti lastel oleks hea haridus ja avarad võimalused.
See ei tohi sõltuda sellest, kas laps õpib väikeses maakoolis või pealinna mägedel, kas ta elab oma vanematega, asendusperes või lastekodus, või kas ta alles õpib eesti keelt. Kõigi Eesti laste heast haridusest sõltub Eesti tulevik.
President Alar Karise eestvõttel sündinud tehisintellekti hüpe koolides väärib tunnustust ja jätkamist. Tulevik on nende päralt, kes oskavad tehisaru targalt kasutada, samas jäävad inimestena sõltumatuks ja osavaks. Alanud hüpe tuleb sihtida võimalikult kaugele. Ja ikka nii, et AI ei oleks „ai!“.
Tehnoloogia ei tohi panna meid unustama, et inimene peab ka ise hakkama saama. Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas. Jäägem söakaks.
Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta veab üle maailma mõttevahetust, et saada paika regulatsioon tehisaru jaoks. Just Eesti peabki seda eest vedama. Meil siin on ju pikk digiriigi kogemus ja keeruline ajalugu. Oskame üle maailma teisi rahvaid ja riike mõista, ja nemad ehk meidki.
Digilõhe nimelt ei jookse ega süvene ainult ühiskondade sees, tekitades paiguti suurt vaesust, valu ja vimma. Iga aasta või kuuga ühe rohkem. See jookseb üha ohtlikumalt ka maailmas. Sestap tuleb kokku leppida, et tehisaru peab olema kättesaadav ka väiksematele ja vaesematele. Ja et tehisaru peab teenima inimkonda, mitte vastupidi.
Eesti keele ja kultuuri, kõikide väikerahvaste ja -kultuuride kaitseks on tarvis, et tehisarumudelites oleksid need hästi ja õigesti sees.
Praegu oleme seisus, kus agressorriigi huve teenivad robotite armeed levitavad hoogsalt valet ja õpetavad valetama ka tehisintellekti. Ja see vale, mu daamid ja härrad, lööb valusalt kõiki. Mu meelest peaks kõik riigid, kes soovivad iseseisvaks ja sõltumatuks jääda, eluliselt olema huvitatud võitlusest vaenuliku propaganda vastu.
Vabariigi President ei saa ega tohi astuda rahva valitud Riigikogu, ega ka valitsuse või kohtu asemele. Võimude lahusus ja tasakaalustatus on suur väärtus. Presidendil on ses tasakaaluvalemis oma roll.
Põhiseaduses ette nähtud Riigikaitse Nõukogu kuupäev on juba paigas. Õpetussõna „raske õppusel, kerge lahingus“ arendaks edasi nii, et kui õppus on eriti kõva, siis lahingut ei tulegi. Mis on ju meie eesmärk.
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaks kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega. Presidendi Mõttekoda on selleks üks paik. Koos mõtlemine, vaidlemine ja huumor meelitavad inimestest nende parima välja - akadeemikuist koolilasteni. Nii sünnivadki uued ideed.
President saab tunnustada ja toetada kõiki, kes tegutsevad selle nimel, et peredel oleks, kus elada ja lapsi kasvatada, et lapse sünd ei viiks majanduslikku kitsikusse, et laenu saaks ka see, kes tahab maal kodu rajada. Saagu laste- ja peresõbralik Eesti eelseisvate ja kõikide valimiste teemaks. Mitte kedagi nurka ja kaitsesse ajades, vaid rõõmsal moel näidates, kuidas väga hästi saab.
Võimalik, et vaja on ka vaimse tervise Tiigrihüpet. Jah, muidugi on juurde vaja psühholooge ja psühhiaatreid, aga jalamaid tuleks lahti saada tarbetutest pingetest, mis inimesi ühe juurde murravad.
Ülemäärane, lõhkuv võistluslikkus, üksteise tagasikiskumine, müra, kius, ebaõiglus, üksindus, hirm ja mure, lootusetus – ei ole paratamatud elunähtused. Annan oma parima, et julgeksime ja oskaksime neist võimalikult palju vabaneda, sest milleks olla õnnetu ja kaotada, kui on võimalik olla õnnelik ja võita?
President saab teha paremini kuuldavaks, kust king pigistab, mida oodatakse ja loodetakse Võru- ja Virumaal, Mehikoormas ja Häädemeestel, Saare- ja Hiiumaal, Paides ja Põltsamaal, kõigis paigus, kus kohalik kogukond näeb kõvasti vaeva, et elu ära ei koliks, et talud õitseks, et turism ja üldse ettevõtlus areneks, et mõtet oleks pingutada põlvkondade kaupa. Oma vaba Eesti riigi pidamiseks vajaliku raha saame vaid tugeva ja kohanemisvõimelise majandusega. Sestap laskem ettevõtjad vabaks.
Pole tarvis inimesi laisaks ja saamatuks muutvat totaalset mugavust. Pole vaja loovust ja ettevõtlikkust lämmatavaid käske, keelde, tarbetut bürokraatiat ega kõikjale ülevaatajat – ka seda saab riigipea meelde tuletada. Vajadusel veto vormis.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus. Neid kuulata, neile kaasa elada, püüda mõista. Ja siis sõna edasi viia. Mind ja mu kolleege saab näha aias, tehases, laudas, ettevõtete ajuragistamisnurkades, koolis, hooldekodus, külaplatsil, haiglas, linnatänaval ja mujal, kus käib igapäevaelu. Selline nagu ta on. Juba ette vabandan, et kardan, et aktustele ma nii tihti ei jõua, kui peaks, palun mõistmist.
Loodan pidevalt suhelda Riigikogu liikmete, peaministri ja ministrite, põhiseaduslike institutsioonide juhtidega – nende rolli mõistes ja austades. Siingi loeb usaldus, üksteise väärikuse hoidmine ja ühine tegutsemine Eesti tuleviku nimel, kõikide siinsete inimeste heaks.
Austatud kuulajad!
Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel kord: kõik meie senised riigipead on olnud õigel ajal õiges kohas, teinud Eestit paremaks ja suuremaks. Suur aitäh.
Aitäh, Alar Karis. Ja tänan siin eraldi proua Sirje Karist. Tema töö ainuüksi Ukraina laste heaks väärib kõrgeimat tunnustust.
Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust.
Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust.
Armas eesti rahvas!
Kui usaldame üksteist, hindame vabadust ja vastutust ning selget sõnumit leebe lahenduse asemel, julgeme olla head inimesed, usaldada elu, usume Eestisse ja hoiame lootusrikast pilku, on kõik hea võimalik.
Elagu Eesti!
