See, mis täiskasvanule on hetkeline vallatus või kaaslase möödaminnes nügimine, võib lapsele olla terve maailm. Kui metsast korjatud lill pudeneb ootamatult koost või peost libisenud jäätisepulk kohtub ühtäkki asfaldiga või tabab last kellegi mõtlematult öeldud halb sõna, võib kurbus olla valusalt suur.
Katsumused tulevadki meie ellu väikeste sammudena. Ja neist tärganud mure saab kasvada otsatuks. Siis peaks tulema abi vanematelt ja õpetajatelt. Kui oskame olla kaasas ja juures. Kui märkame õiget hetke – seda, mis siin ja praegu. Et kedagi kuulata ja mõista, lohutada ja julgustada, innustada ja juhatada. Vähim, mida me vanematena saame teha, on olla oma lastele olemas just õigetel hetkedel.
Paraku, ja mul on sellest tõesti kahju, jääb ligiolekust ja keskendumisvõimest üha rohkem puudu. Liiga palju ekraane ja suhtlusvõrke. Need röövivad tähelepanu, kuni ei saagi enam aru, mis on oluline ja mis ebaoluline. Vidinast saab vabandus: ei ole aega, ei ole kohta. Lõpuks on mõned asjad tähtsamad, kui lapse sõna või pilk.
Nii kujundame ka vanematena tasapisi oma laste nutisõltuvust. Seda, mida heidame ette lastele, teeme tihti ise, loovutades oma mõtted, sõnad ja ka hinge millelegi muule. Öeldes nõnda ära ka enda vabadusest ja samas ka kohustustest.
Täna saame tõsta oma pilgu, naeratada kõigile lastele ja tänada neid selle eest, et nad tuletavad meile meelde inimlikku siirust ja otsekohesust. Kui saame vanemaks, õpime varjama oma tundeid ja mõtteid. Lapsed seda õnneks veel ei oska.
Täna tunnustame neid, kes oma tegudes on lapsi aidanud ja innustanud kõige kirkamal moel, nähes rõõme, aga ka muresid, millega lapsed kokku puutuvad. Tunnustame neid, kes oskavad suunata annet ja neid, kes pakuvad tuge siis, kui toetupunkt näib olevat kadunud. Lapsed saavad ju kergesti haiget, nad võivad olla umbusklikud ja neile võib tunduda, et kellelegi pole muret kurta ja kelleltki nõu küsida. Märkav ja kannatlik täiskasvanu saab siis olla kindlamale teele tagasijuhtijaks.
Kleer Jaani Läänemaa Ühisgümnaasiumist kirjeldas mulle kirjatalgutele saadetud töös maalapse lihtsaid hetki, mida kujundasid hommikune kukelaul, kohisevad merelained ja õhtused hüpped heinapallidel:
„Poleks Eestit, poleks mul nii sooje mälestusi, mida meenutades tahakski jääda igavesti lapsepõlve – mitte suureks kasvada ja iseseisva elu peale minna ning mõelda sellele, kuidas ise hakkama saada“.
Aga lapsed kasvavad suurteks ja nende kasvamise aeg panebki aluse sellele, kuidas nad ise hakkama saavad.
Tänavuste noorte kirjatalgute küsimuseks oli „Miks on Eestit maailmale vaja?“. Noorte mõtetest kumab, et Eesti aitab neil mõista, näha ja hinnata, mida maailmas on head.
Kandkem siis hoolt, et kõik meie lapsed saaks osa kõigest heast, mis meile on kingitud.
Aitäh!
