tänavust Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu sotsiaaltöö preemia laureaati iseloomustaksin ma eelkõige sõnaga „hool“. Hool nende vastu, kes on mingil põhjusel jäänud teiste hooleta. Hool, mida me kõik vajame, kuid mille jaoks suur osa meist jõudu ei leia. Hool Eesti elu ja tuleviku pärast.
Pakkudes hoolt ja kodutunnet 160 lapsele ja noorele, turvalist keskkonda ja armastust 25-le perekodu perele ja neljale asenduskodu perele. Toetust ja abi suurema hooldusvajadusega noortele, sügava ja raske puudega lastele, aga ka lapsendaja-, hooldus- ja eestkosteperedele.
Lisaks üheksale valdkonnale, milles te toimetate, suudate valdkonna arengusse panustada ka laiemalt nii Eestis kui väljapool. Samuti on teil jõudu, et mõelda keskkonnateadlikult ja -sõbralikult, luua ja hoida oma kogukonnaga traditsioone ning väärtusi. Ja jääda selle kõige juureks tähelepanelikuks, abivalmiks ja hoolivaks. Teie jõudlus ja jaks tekitab aukartust ning suurt tänutunnet.
Kindlasti ei ole see töö kerge ja väsimusetunne rasketel hetkedel teilegi tuttav, kuid sügav missioonitunne ja südamehääl koos toetava ja ühtehoidva meeskonnaga – kes te siin kõik täna olete – aitavad üle ka kõige raskematest muredest. Hool nii üksteise kui oma laste vastu. Hool meie väikse Eesti vastu.
Te olete võtnud enda peale rolli, mida vaid vähesed suudavad kanda. Te olete avanud oma südame neile, kes seda kõige enam vajavad, olete pühendanud oma elu teiste eludele.
Eesti riik tänab teid südamest selle ennastsalgava töö eest.
Samuti tänan Kultuurirahastu Nõukogu liikmeid ja preemia rahastajat Embach Ehitust.
Aitäh.
