Aasta lõpp ja uue algus saavad olema julgeolekupoliitikas üpriski pingelised.
Näeme, et Ukraina rindel eskaleerib Venemaa oma agressiooni enne talve tulekut, püüdes tekitada paanikat või alistumismeeleolu Ukraina elanike seas.
On toimunud ka esimesed rünnakud uut tüüpi ballistiliste rakettidega. Endiselt on õhus Venemaa sabotaažirünnakute foon.
Kutsusin täna kokku korralise Riigikaitse Nõukogu kohtumise, et vaadata üle meie välis- ja julgeolekupoliitilised sammud. Mida me saame ja peame tegema, et veel paremini kurjusele vastu seista.
Ettevalmistamisel on ka Ukraina rahutippkohtumine ja eri maailma nurkadest kostuv surve läbirääkimisteks. Samas jääb selgusetuks, mille üle läbi rääkida? Venemaa nõuab ju omale vallutatud Ukrainat ning NATO tagasitõmbumist 1997. aasta piiridesse. Ehk siis täielikku kapitulatsiooni.
See tõestab veelkord, et meil ei ole mingit muud varianti kui toetada Ukrainat veelgi rohkem, et sundida Venemaad seda sõda lõpetama ja seda teha koos oma liitlastega. Sest meil ei ole praegu ühtki põhjust sellelt ühtselt kursilt eemale kaldumiseks. Pigem on õige aeg surve suurendamiseks.
Samuti ei ole valikukoht Ukraina liikmelisus NATO-s. NATO julgeolekugarantiid on ainsad, mis suudavad päriselt ja püsivalt hoida rahu. Me oleme NATOs juba 16 aastat tagasi otsustanud, et Ukraina koht on NATO-s. Nüüd on igati õige aeg Ukrainale ka ametlik kutse anda.
NATO on tugev, kui sellel on kindel Atlandi-ülene jõuõlg. Kui NATO-s on tugevad nii USA kui Euroopa.
Ameerika Ühendriikide ja Euroopa ühisele jõuõlale, mis kaitseb demokraatlikku Atlandi-ülest julgeolekuruumi, ei ole alternatiivi. See tähendab USA nähtavat sõjalist kohalolu Euroopas, aga tähendab ka Euroopa senisest suuremat koorma kandmist enda ja Atlandi-ülese julgeoleku eest.
Juba kolmandat aastat on selge, et peame koos liitlastega üles ehitama tõsiseltvõetavad kaitsevõimed nagu NATO kaitseplaanid seda ette näevad.
Vähe sellest, et iga NATO liitlane peab täitma 2% nõude, on meil ilmselge vajadus tõsta oma ühist ambitsioonide taset lähemale 3%-le. Need põhimõtted saavad kindlasti olema Eesti fookuses minnes vastu NATO järgmise aasta tippkohtumisele Haagis.
Ja loomulikult on meie tähelepanu suunatud eelkõige iseseisvale kaitsevõimele.
Mitte ükski liitlane ei aita seda, kes ennast ise ei aita.
Ma tunnustan valitsuse pingutusi tõsta lähiaastatel meie kaitsekulutused 4% lähedale ja määrates 1,6 miljardit laskemoona hankeks.
Kuid vaadates ka hiljutisi NATO väenõudeid, siis on selge, et me peame hakkama tulevikus tõenäolisemalt rääkima rohkemastki, võibolla isegi 5%-st. Iseseisva kaitsevõime ehitamine ei ole ühekordne pingutus vaid on pidev.
