Austatud Peep Lassmanni lähedased, sõbrad, kolleegid,
Eesti on kaotanud ühe anderikka ja erakordselt avara silmaringiga pianisti. Aukartust äratava töövõimega klaverikunstniku, kelle kontsertkalender oli karjääri esimestel aastakümnetel nii tihe, et paljud pianistid oleksid teoste mahtu ja ettevalmistusaega nähes tagasi kohkunud.
Oleme kaotanud interpreedi, keda meie heliloojad valisid sageli oma teoste esiettekandjaks.
Rektori, kelle 25 ametiaasta jooksul sai Tallinna konservatooriumist rahvusvaheline, avatud, paljude kaasaegsete erialade ja õppeainetega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
Mehe, kes suutis pikki aastakümneid kõrgvormis interpreedi elu ühildada rektori, õppejõu, nõutud žüriiliikme ja ühiskondlikult aktiivse inimese rollid. Kes tegi mitme inimese töö.
Hea Peep,
meie lähem tutvus algas enam kui kakskümmend aastat tagasi, kui tulin noore rektorina rektorite nõukokku, kus sina olid juba kümme aastat ees olnud. Koos Ando Keskkülaga olime meie seal n-ö kolm väikest suurte keskel. See liitis meid ja me hoidsime paljuski seljad koos.
Sa õpetasid meile kõigile rahulikkust, sa oskasid olukordi maandada mõne huvitava tähelepaneku, nalja või vaikimisega. Sinu diplomaatiline oskus, täpne ja vaimukas ütlemine viis sageli sihile, ka EMTA kauaoodatud suure saali puhul.
Enamik rektoreid ei suuda jätkata teadustegevuse või õppejõu tööga, sina suutsid mõlemat ja väga kõrgel tasemel. Teada on markantne näide, kuidas sa 1996. aastal said Riigikogust telefonikõne, et homme tuleb rahvasaadikute ees kaitsta EMTA saali projekti, olgugi et sul oli endal samal õhtul ammuplaneeritud mahukas sooloklaveri kontsert. Ja mõlemad läksid suurepäraselt.
Sa olid solist, aga ka väga nõutud ansamblipartner. Sa oskasid soleerida, aga vajadusel arvestada ka teistega, neid märgata, neid tõsta. Samuti olid muusikuna repertuaariuuendaja, kes tutvustas eesti publikule siin tundmata teoseid ja heliloojaid. Sa ei peljanud uut, vaid olid uudishimulik ning juhatasid teed teistelegi.
On laialt teada, et olid silmapaistev „lehest lugeja“, aga sa olid ka suur lehelugeja. Su huvid olid laiad, teadmised välispoliitikast ja maailma ajaloost haaravad.
See sügav eruditsioon ja vaim tegid sinust alati huvitava vestlus- ja arutluspartneri. Kaaslase, kellega kohtumistest on lõpmata palju elavaid mälestusi ja kellest jään puudust tundma.
Hea sõber,
mäletan eredalt, kui palusin, et mängiksid mu juubelil midagi. Sa tulid ja valisid teoseks Elleri „Kodumaise viisi“. Teose, mis on pühendatud sinu õpetaja Heljo Sepale, aga mida sa selle hetkeni ei olnud kunagi ise mänginud.
Ka sinu esimene päris soolokontsert toimus sealsamas Tartu Ülikoolis 1969. aastal, 27. novembril. Samal päeval, mil sa nüüd siit ilmast lahkusid. Mil jätsid meile muusika ja linnulaulu. Mil jätsid endast kustumatu mälestuse.
Puhka rahus, suur muusik Peep Lassmann.
