tänavuse noore kultuuritegelase laureaadi tee näib ühtpidi väga loogiline. Alustas ta oma viiuliõpinguid 5-aastaselt, liikus järjekindlalt ja visa tööga õpingutes edasi, tee viis välismaa mainekate õpetajate juurde, saabus läbimurre Nielseni konkursi võiduga ja sellega laiem tunnustus ning tuntus nii maailmas kui meil.
Jah, nagu Eestis sageli kombeks, enne väljaspool ning siis kodumaal. Ometi ei olnud see nii lihtne. Otsus tõsisemalt viiulile pühenduda tuli alles teismeeas, seejärel kõhklused ja kahtlused, vaatamine hoopis helilooja ameti poole, tagasilöögid ja raskused, nende ületamine ja paljust loobumine.
Raamatuaastale kohaselt tsiteeriksin siin Hando Runnelit:
„Kes igavikuväärseid asju loovad,
ei hooli enamasti omaenda ajast.“
Hea Hans Christian Aavik,
oma noorele eale vaatamata, olete jõudnud rohkem ja kaugemale kui mõni terve eluga. See kindlasti pole kerge – sest tipus on alati kitsas ja oled seal üksi –, aga näib, et te suudate selle välja kanda.
Olete selle kõige juures jäänud tänulikuks, alandlikuks. Olete jäänud avatud, lahke pilguga inimeseks, kes teenib teisi inimesi ja muusikat. Mingi kõrgem sõrm on teie peale näidanud. Ja seda on kahtlemata toetanud teie tagala, teie pere, teie lähedased.
Kui mina kunagi välismaal teadlasena töötasin, seostati mind alati ülikooliga, milles töötasin, mitte riigiga, kust pärit olen. Muusikutel on see teisiti. Teie olete Eesti riigi saadik igal pool, kuhu lähete.
Samas mõistsin ka teadlasena, et meie päritolul ja kasvukeskkonnal on omad eelised. Eesti käib meiega kaasas – see mõtlemine, vaimsus, maastikud, loomus. Me näeme ja tajume maailma isemoodi ning see eristab meid suurtest kultuuridest pärit inimestest. Loodan, et te olete seda oma loometeel juba isegi märganud ning et selle eripära otsimine kannustab teid ka tulevikus.
Head sõbrad,
luban tänase päeva puhul väikese mõttelennu Eesti ja viiulimängu teemal. Kui nende peale mõelda, võib jõuda ootamatult tõdemuseni, kes neid suudaks lahuta.
Eesti Rahva Muuseumis töötades jõudsin teadmiseni, et 19. sajandil Tartus Parun Carl Gotthard von Lipharti juures tegutsenud Raadi mõisa keelpillikvartetis mängis esimest viiulit üle ilma tuntud Ferdinand David, kellele hiljem tema sõber Felix Mendelssohn kirjutas ilmselt oma tuntuima teose, viiulikontserdi e-moll.
Pärast hilisemat tähelendu Euroopas naasis David Tartusse, et võtta naiseks Lipharti tütar. Samuti teame möödunud sajandi ühe hinnatuma viiuldaja David Oistrahhi armastust Pärnu vastu, kus armastas veeta oma suvesid ning korraldada muusikaelu.
Eestlastest viiuldajate markantseim näide pärineb ilmselt 1937. aastal Brüsselis toimunud maailmakuulsalt Ysaÿe nimeliselt viiuldajate konkursilt, kus võistlustules oli lausa viis eesti viiuldajat. Hiljem tegid suurima karjääri need Johannes Paulseni õpilased, kes Teise maailmasõja eest läände olid sunnitud põgenema. Ehk – karjäär olude tõttu.
Nii sai Hubert Aumerest Baieri raadio ja riigiooperi orkestrite kontsertmeister, tema õde Zelia Aumerest oli Luzerni konservatooriumi õppejõud ja nõutud solist. Carmen Prii oli mõnda aega Berliini Filharmoonikute kontsertmeister. New Yorkis elanud Evi Liivaku intensiivne kontserditegevus viis teda 25 orkestri ette nii Ameerikas, Euroopas, Aasias kui Aafrikas.
Ja kui siit edasi mõelda eesti kultuuri alusmüüri loojatele, kes õppisid just nimelt viiulit. Teame hästi, et nii Tammsaare kui Juhan Liiv kaalusid lausa viiuldajaks saamise teed. Viiulit õppisid ka Eno Raud, Konrad Mägi, Adamson-Eric, Elmar Kits, Jaan Koort, Heino Eller ja paljud teised.
Seega tundub, et Hans Christian Aaviku tegevus jätkab igati loogiliselt ja loomulikult varasema jätku. Jah, see võib olla loogiline ja loomulik, aga on ometi oma andelaadi tõttu eriline ja kordumatu.
Lõpetuseks, tänan Hans Christian Aaviku pere ja lähedasi, tema õpetajaid kannatliku meele ja kõige hea eest, mis te Hans Christianile olete andnud.
Tänan ka Kultuurirahastu Nõukogu liikmeid ja preemia rahastajat Enn Kunilat.
Palju õnne, jaksu ja julgust oma tee käimisel ja teistele oma kunstiga rõõmu valmistamisel.
Ja – ära siis viiulit unusta.
