Enne kui asume üheskoos uurima reliikviaid meie kirjasõna ajaloost, võiksime korraks astuda sammukese tagasi –, et heita pilk kahele reliikviale, mis tervitavad kõiki saabujaid juba enne Niguliste kirikusse astumist. Reliikviatele, mis sarnaselt näitusel esindatutega võivad kauged ajad ja vanad raamatud meile lähemale tuua.
1710. aastal sai Niguliste kiriku hingekarjaseks Christian Kelch. Eesti raamatu ajalukku on ta läinud oma kroonikatega, mis annavad aimu elust Eesti- ja Liivimaal 17. sajandi lõpul ja Põhjasõja ajal.
Kelch on kirjutanud: “Mida ma nendel sõja-aastatel oma lähedastega läbi elasin, teavad kõige paremini Jumal ja mina ise.” Jah, on keeruline kujutleda tollast elu, aga vaatamata ajalookeeristele ja sajandite möödumisele, on meie sõja-aegsetes maailmades siiski midagi ühist.
Võtkem kasvõi seesama pärnapuu, mis kasvab siinsamas Niguliste kõrval. See rohkem kui 300 aastat vana puu oli siin juba Kelchi ajal ja pidi pastorile jätma nii sügava mulje, et ta palus end selle pärna alla matta. Kelchi aeg Nigulistes jäi lühikeseks, vaid paar kuud 1710. aasta hilissügisel ja talvel. Nii ei saanud ta näha, kuidas kevad raagus puu ellu äratab. Aga seda saame näha meie.
Selle tunnistajaks on ka aabitsakukk näituse plakatil kiriku ees. Näituse sümbol, mis toob meelde aabitsad, mis ajaloolises plaanis panid aluse eestlaste laiemale lugemisoskusele, aga isiklikus plaanis ka kõigi meie lugemisoskusele.
Raamatuaastal kooliõpilastega kohtudes olen neil soovitanud välja uurida, kuidas sai kukk aabitsa peale. Ja miks Lõuna-Eestis, kunagisel Liivimaal, on kirikute otsas kuked, siin põhjapool aga ristid.
Nii nagu kukk tuli aabitsale kirikutornist, algas eesti kirjakeel kirikust ja vähemalt mõneks ajaks on ta haruldaste reliikviate näol kirikusse tagasi jõudnud.
Aitäh kõigile, kelle pühendumine ja tähelepanelikkus selle näituse võimalikuks tegid.
Meie reliikvia on – kirjasõna.
