Vabariigi President Kuressaare Kuursaalis 5. augustil 1995

Mulle oli see sõit väga oodatud, sest ma ju tunnen Saaremaad. Olen siin ju ka tööd teinud, muidugi oma teises elus, kirjaniku ja filmimehena. Olen pärast 56 aastat, pärast liiga pikka vaheaega, president Pätsi mõttelistes jälgedes kõndinud mööda Saaremaad. Olen aeg-ajalt endalt küsinud, mida võis mu eelkäia mõelda ja tunda, teadmata, et kahe päeva pärast kirjutatakse alla kahe suurriigi vahelisele lepingule, mis jaotas Eestimaa ja lükkas ta Euroopast eemale Venemaa sülle. See oli saatuslik Pätsi perekonnale ja talle endale. Olen endalt küsinud, kas me oleme piisavalt arukad, piisavalt kaugnägelikud, et tajuda: need ülesanded mis 1939-1940 aastal jäid täitmata, jäid täitmata selleks, et olla hoiatavaks eeskujuks ja manitsuseks meile, et meie seda viga ei kordaks. Samal ajal peaksime leidma nendest vigadest õigustust kiiresti edasi minna oma sihi poole. Me teame, et Eesti on väike ainult siis, kui ta iseenda väikeseks mõtleb ja et Eesti võib olla suur kui ta iseenda suureks mõtleb ja iseenda suureks töötab. Ja see iseenda suureks mõtlemine, iseenda suureks töötamine ongi meie kõige olulisem poliitiline ja majanduslik eesmärk. Umbes nende tunnete ja küsimustega, mida ma igakord ei sõnastanud ja igakord ka ei oleks osanud sõnastada, liikusin ma nüüd kaks ja pool päeva mööda Saaremaa teid. Ma sain neile erinevaid vastuseid. Kui ma praegu tõmbaksin kriipsu alla, siis ütlen teile täiesti ausalt, et nende päevade saldo on positiivne. See muutuste laviin mida ma Saaremaal olen näinud, on oma tähendusrikkuselt kaugelt suurem ja mõjukam kui lahendamata jäänud probleemide rida, mis on ka valusam ja nähtav, mis rusub inimest ja tema südant, mis koondub peamiselt meie reformide aeglase käigu ümber. Seda tuleb mõista, kui vaadata inimesele silma, kes ütleb, et tal ei ole tööd, siis on need silmad, mis alati on täis küsimusi. Ma tahaksin et niisugune pilk ja niisugune silmapaar ei sisaldaks mitte ainult küsimusi, vaid sisaldaks ka natukene rohkem eesti jonni, eesti leidlikkust. Ja eesti leidlikkust olen ma Saaremaal leidnud oi, kui palju. Ma käisin viimati Saaremaal sügisel 1992. aastal, nii on mul võimalus võrrelda Saaremaad võib-olla paremini kui teil endal, kes te iga päev näete oma kodulinna. Tahaksin teile öelda, et kui me sama kiirusega ja sama pika strateegilise pilguga edasi läheme ja mõistame, et meil ei ole antud palju aega ja peame enda maksma panema, peame ennast Euroopasse viima. Peame ka Euroopas ennast maksma panema, oma kaubad maksma panema, oma sõna, oma kunsti. Eeskätt võib-olla ka kunsti, sest ma olin selles mõttes õnnelik, et nägin Teise maailmasõja lõpu aastapäeval Londonis, mida tähendas Eesti kunst selles miljonite linnas.