Konkreetsemalt arutati kohtumisel Eesti riigikaitse rahastamist. Kaitsekulutuste fikseeritud osamäära kehtestamist riigieelarves ei peetud praegu võimalikuks, olulisem on kulutuste otstarbekas plaanimine, vajaduse järgi järkjärguline suurendamine ja sihipärane kasutamine. Vältida tuleb raha dubleeritud kulutamist (jutuks oli Eesti riigilaevastiku võimalik ühendamine). Ka on praegu osa tegelikult riigikaitseliste ülesannete täitmiseks kuluvat raha lisaks kaitseministeeriumi reale kirjas riigieelarves ka teiste ministeeriumide ridadel (nt piirivalve, päästeameti riigikaitselised ülesanded) ja nii ei ole ülevaadet kaitsekulutuste kogusummast. Peaministri sõnul plaanib valitsus sel kevadel 1999. aasta eelarve arutelu alustades arutada opositsiooniga rahvuslikult olulisi küsimusi, sealhulgas ka riigikaitsekulutusi.
Riigikaitse korralduse osas oldi ühel meelel, et lähtutakse põhiseaduses sätestatud teesist, et Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht. Täpsustada tuleb küll presidendi juures asuva Riigikaitse Nõukogu pädevust, mis võiks tegelda julgeolekupoliitikaga laiemalt, väljendas komisjoni arvamust aseesimees Tõnu Kõrda. Ühiselt tõdeti ka, et vastuolu kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahel peab leidma kiire poliitilise lahenduse. Ametkondadevahelised vastuolud ei tohi saada takistuseks Eesti lähenemisele NATOle, kinnitati istungil.
Presidendi Kantselei infoteenistus
Kadriorus 21. jaanuaril 1998
