austatud president Kaljulaid!
Mõned päevad tagasi, iseseisvuse taastamise aastapäeval, meenutasin oma kõnes kunstnik Enn Põldroosi ja teen seda hea meelega ka täna. Nimelt kõneles ta 1988. aastal, kui vaba Eestit hakati tagasi võtma: „Oli kord olemas Eestimaa, mida iseloomustas hoolitsetus ja kord, puhtad majad ja sirged põllupeenrad.“
Ta kirjeldas täpselt seda tunnet, mis haaras siis paljusid Eesti inimesi. Me tahtsime tagasi Eestit, mille olime pool sajandit varem kaotanud. Ja see oli just seesama tunne, mis aitas alal hoida mõtet meile omasest ja eestipärasest, aitas üle elada rasked ajad ja uuesti vabaks saada.
Selles on teadmine kõigest, mis käib kaasas meie maa ja meie rahvaga: siinsed maastikud, inimeste loomus ja vaimsus, mõttelaad, see iseomane, mis teeb selle maa meie omaks ja meid sellele maale kuuluvaks. Samuti on selles teadmine meie oma riigist: oma riik ja oma kodu ei saa olla lagastatud ning hooletusse jäetud. Sest muidu saaks omast kõle ja võõras.
Selles kõiges oli ka üks põhjus, miks üle veerandsaja aasta tagasi lükkas president Lennart Meri taas käima kodukaunistamise liikumise. Sest Eestis peab ennast koduselt tundma, ükskõiksuse ja käegalöömise asemel valitsegu hool ja armastus meid ümbritseva vastu.
Kodukultuuri teadlik edendamine algas Eestis laiemalt juba talude päriseksostmisega, ärkamisaja päris alguses, kui saadi ise peremeesteks. Peremeheks olemine lööb selja sirgu ja annab kindlustunde. Siis jagasid oma kirjutistega õpetusi nii Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson kui ka Lilli Suburg. Oma pidi hoidma ja targalt majandama, see oli oluline külg rahvaharidusest.
Kodukaunistamise alane tegevus on Eestis alati kandnud tugevat hariduslikku poolt, olgu siis kõik need jutusabad ja raamatud, mida hakati välja andma juba üle-eelmisel sajandil ning muidugi kodumajanduskoolid paljudes Eesti paikades.
Kõigel sellel oli oluline roll Eesti mõttemaastiku ja komberuumi kujunemisel. Niisamuti haarab tänane kodukaunistus teadlikult endasse kogu meie elukeskkonna: kodude kõrval ka laulu- ja mänguväljakud, linnasüdamed, spordirajatised ja tööstuspiirkonnad. Kõik selle, mis kujundab Eesti palet.
Head sõbrad
Siin Pärnus on paslik meelde tuletada Carl Robert Jakobson mõtet: „See inimene, kes kodu kalliks ja armsaks ei pea, ah, selle inimesega on üks hale lugu.“
Teiega, mu kallid sõbrad, ei ole mitte üks teps hale lugu. Teie, teie pered ja lähedased olete need, kes aitavad oma igapäevase töö ja hoolega hoida Eesti eripära.
Ning mis eriti tähtis, te teete seda rõõmuga, vabast ajast ja vabast tahtest, südame sunnil. Teete seda selleks, auväärt kunstniku sõnu laenates, et Eestit iseloomustaks hoolitsetus ja kord, puhtad majad ja sirged põllupeenrad.
Aitäh teile!
