Täna, suvesoojal päeval 85. aastat tagasi, püüdis kalk okupatsioonivõim hävitada meie rahva iseolemise aadet.
Juba okupeeritud maa pidi saama anastatud ka vaimselt ning selleks tuli hirmu ja vägivallaga murda siinse rahva vaim, meie vastupanu mõte. Seda püüti teha mitmete küüditamistega, ühtmoodi julmalt ja ebainimlikult. Normaalsele inimesele mõistetamatu kurjusega.
Kuid siiski toimus see igale totalitaarsetele režiimile nii omaselt. Need režiimid ei vaja kunagi õigustust vägivallale, sest neil on iseenda välja mõeldud ambitsioonid ning neid toetab inimesi tallav ideoloogia.
Ent Eesti ei vandunud alla. Meie vaim ei murdunud, meie iseolemise aade jäi kestma. Oli küll ränkraske, kuid ometi me võtsime enda hingest selle jõu ja armastuse, et edasi kesta.
Helvi Kohandi-Koppel, kelle suur pere küüditati Siberisse täna 85. aastat tagasi, on kirjutanud nendest kohutavatest raskusest võõral maal: „Kust võttis küll ema veel jõudu pärast nooremate tütarde – kahese Malle ja kuuese Lille – kaotust organiseerida poja matmist... Vainot läksid saatma ema ja Saima ning kümmekond eesti naist. Seisime Arvi ja Hellega seni lagendiku serval, kuni Altosaare Anne kõlav lauluhääl kaugusest enam ei kostnud.“
Sügaval südames oli ja on praegugi meie headel inimestel see kestmise ürgne jõud, tugevam kõigist välistest raskustest ja julmustest.
Peame olema väga tänulikud kõigile neile, kes sellesama vaimukindlusega on Eestile rasketel päevadel jõudu andnud. See aitas meil taastada oma vabaduse ja aitab meil hoida oma riiki. Ning mida me keegi ei tohi kunagi unustada: aitab hoida oma inimesi.
Kallid sõbrad!
Mäletamine tähendab julgeolekut. Kui me ei mäleta neid kuritegusid, mida panid toime Eestit okupeerinud režiimid, kui me ei räägi ega kirjuta neist ausalt, vaid teeme seda häbelikult ja poole suuga, siis, ma kardan, ei tunta enam ära taas tekkiva kurjuse palgejooni ning seda ei suudeta ohjata.
Meie peame olema need, kes neid ohte meenutavad ka neile, kes on unustanud või mingil põhjusel ei taha mäletada. See aitab meil hoiduda nendest vigadest, mida demokraatlikud riigid on teinud ja mis on viinud suurte kannatusteni Euroopas.
Me peame seisma sellise Euroopa eest, mis on vaba ja demokraatlik ning suudab seista oma väikeste ja suurte liikmete eest. Ilma selleta oleme julgeoleku mõttes ebakindlates vetes.
Head sõbrad!
Tänutundes meenutame kõiki neid, kes kannatasid okupatsioonivõimude repressioonides. Kõiki neid, kes vaatamata ränkadele aegadele on aidanud meil hoida iseolemise aadet.
Tänan teid!
