Ürgmets pakub meile „tõetruud pilti suurest sündimisest ja suremisest, alalisest tekkimisest ja kadumisest, vahetpidamata tulemisest ja minemisest“.
Nii kirjutas looduse- ja kirjamees Johannes Piiper Eesti ürgmetsade kohta möödunud sajandi esimesel poolel.
Ja ta lisas: „Päev, mil põliste laante algupärasus ja puutumatus kaob, oleks kahtlemata kurvemaid, sest ta hävitaks jäädavalt kõige suurema ja omapärasema mälestise, mis meile seni kodumaa ürgloodusest on jäänud.“
Nõnda nagu Eesti riik, ühiskond ja kultuur tervikuna, on ka meie loodus viimase sajandi pööristuuletes kogenud kurbi päevi, mil kaovad põlised mälestised ja lõhutakse jääva väärtusega looduspaiku.
Kuid igal ajastul on neil hetkedel tehtud ka tarku otsuseid, mis tagavad olulise säilimise üle põlvkondade. Need on otsused, mille kaalu ja tähendust taipame teinekord alles palju hiljem.
Usun, üks sellistest tarkadest ja tõeliselt ettenägelikest otsustest oli Andres Mathieseni valik säilitada see metsatükk siin tulevikuinimeste jaoks puutumatul kujul. Täna tagasi vaadates on see samm sama märgiline kui Vaika linnukaitseala või Lahemaa rahvuspargi moodustamine. Need mitte ainult ei võtnud kaitse alla ühe kindla ala, vaid on suutnud muuta mõtlemist, mida me õigupoolest hindame ja väärtustame.
Teame, et inimeste keskkonnamälu ei ulatu üle paari põlvkonna. See tähendab, et tavainimese jaoks tundub keskkonna loomuliku olekuna see pilt, mida ta nägi oma nooruspõlves või kuulis vanematelt ja vanavanematelt.
Aga see on paratamatult juba inimese poolt muudetud loodus. Tihti ei ole sellel pildil ka sügavust ehk meil puudub teadmine, kuidas need alad ökosüsteemina toimisid. Kaitsealad on meie rahvuslik mälu, mis aitavad meenutada, mis on tegelikult looduslik ja loomulik.
Samas ei ole ürgmets muuseum, lihtsalt imetlemiseks, kuidas kõik vanasti oli. See on elav organism, mis näitab meile metsa elu loomulikku kulgu.
Nagu Johannes Piiper viitas: sünnid ja surmad, tekkimised ja kadumised. Seda jälgides saame targemaks looduse reeglitest ja mustritest.
See põline mets on inspireerinud ka kunstnikke. Meenutan siinkohal paari aasta eest Eesti Rahva Muuseumis ülal olnud installatsiooni Silva, mille saamisele oli mul võimalus kaasa aidata.
See kunstiteos tegi kuuldavaks mullas ja puudes toimuvad peidetud protsessid. Teadlane ja kunstnik Marcus Maeder selgitas oma eesmärki järgnevalt: „Kui räägitakse hädavajalikust uuest suhtest looduslikku keskkonda, siis peab see tuginema looduslike protsesside ja eluvormide teistsugusele ja intensiivsemale tajumisele.“
Võib öelda, et viimase sajandi jooksul on eestlaste suhe metsa muutunud mitu korda, kord rohkem teadusega sama jalga käies, kord vähem. On öeldud, et Järvselja ürgmets on üks kõige läbiuuritumaid metsaosasid Eestis.
See tähendab, et keskne osa teadmistest Eesti metsade kohta on pärit just siit. Vähetähtis pole, et Järvselja toimib jätkuvalt hariduskeskusena, kujundades ka nii avalikku arusaama metsast.
Uus aeg toob uusi küsimusi, millele teadus peab vastust andma, alates süsinikuvoogudest kuni kliimamuutusega kohanemiseni. Ürgmetsal on meile jätkuvalt väärt teadmist pakkuda.
Tuleb jätkata uurimist ning jätkata ka arutelu, mida siit saadud teadmine ütleb meile selle kohta, kuidas metsi tänapäeva ja tuleviku Eestis hoida ja korraldada.
Tänan kõiki, kes aja jooksul on aidanud kaasa Järvselja ürgmetsa püsimisele ja soovin jõudu edasisest teadus- ja haridustööks!
