Eesti majandusarengu mootoriks on olnud välismaised otseinvesteeringud. Nende maht on täna üle 9 miljardi krooni. Ühe inimese kohta tehtud välisinvesteeringute maht Eestis on 6000 krooni ja see on kuus korda kõrgem kui Kesk- ja Ida-Euroopas keskmiselt. Väliskapitaliga ettevõtete toodangu osakaal Eesti majanduses on hinnanguliselt 1/3 ja nende osakaal ekspordis on üle 50 %. Kõigile peaks selge olema, et välisinvesteeringud on mõjunud soodsalt meie konkurentsivõimele.
Mul on hea meel, et väliskapitali abiga on Eestisse loodud kümneid tuhandeid kaasaegseid töökohti. Nad on konkurentsivõimelised, sest uute töökohtadega on kaasnenud uus tootmistehnoloogia, uus oskusteave ja uued juhtimismeetodid. See on olnud järelikult ka investeering Eesti ajutegevusse.
Riigile annavad näo tema inimesed ja tema firmad. Välisinvestorid enam kui 100-st maailma riigist on aidanud Eestil kiiresti kujuneda riigiks, kes võtab osa rahvusvahelisest tööjaotusest. Ma ei väsi sellega seoses kordamast välisinvesteeringute julgeolekupoliitilist vilja: mida rohkem oleme tööjaotuse ja investeeringute kaudu läbi põimunud maailmamajandusega, seda kindlamini istume sadulas, seda vähem oleme haavatavad. Eesti on võrdselt teadlik nii oma edusammudest kui ka puudustest, millega nii kodu- kui välismaistel investoritel tuleb silmitsi seista. Nimetan kõigepealt lubamatult aeglast maareformi. Hiljuti Eestis töötanud Maailmapanga investeerimiskliima eksperdid väitsid oma aruandes, et välisinvestorite ainus probleem on see, et Eestil on suurte probleemide asemel palju tillukesi probleeme. Neid esineb kõigis perekondades, kus kasvavad lapsed. Nimetagem siis neid Eesti kasvuraskusteks. Viie aastaga on Eesti kasvanud pikakoivaliseks noorukiks. Üks mu sõber ütles, et noorus on ainus viga, mis iseenesest mööda läheb. Eesti riik nii ei arva. Ta on vägagi teadlik vajadusest pingutada. See vastab eestlase sportlikule iseloomule, Eesti rahva iseloomule: tahame alati olla esimesed. Teie, mu väga lugupeetavad laureaadid, annategi Eestile selleks võimaluse.
Tänan.
Mul on hea meel, et väliskapitali abiga on Eestisse loodud kümneid tuhandeid kaasaegseid töökohti. Nad on konkurentsivõimelised, sest uute töökohtadega on kaasnenud uus tootmistehnoloogia, uus oskusteave ja uued juhtimismeetodid. See on olnud järelikult ka investeering Eesti ajutegevusse.
Riigile annavad näo tema inimesed ja tema firmad. Välisinvestorid enam kui 100-st maailma riigist on aidanud Eestil kiiresti kujuneda riigiks, kes võtab osa rahvusvahelisest tööjaotusest. Ma ei väsi sellega seoses kordamast välisinvesteeringute julgeolekupoliitilist vilja: mida rohkem oleme tööjaotuse ja investeeringute kaudu läbi põimunud maailmamajandusega, seda kindlamini istume sadulas, seda vähem oleme haavatavad. Eesti on võrdselt teadlik nii oma edusammudest kui ka puudustest, millega nii kodu- kui välismaistel investoritel tuleb silmitsi seista. Nimetan kõigepealt lubamatult aeglast maareformi. Hiljuti Eestis töötanud Maailmapanga investeerimiskliima eksperdid väitsid oma aruandes, et välisinvestorite ainus probleem on see, et Eestil on suurte probleemide asemel palju tillukesi probleeme. Neid esineb kõigis perekondades, kus kasvavad lapsed. Nimetagem siis neid Eesti kasvuraskusteks. Viie aastaga on Eesti kasvanud pikakoivaliseks noorukiks. Üks mu sõber ütles, et noorus on ainus viga, mis iseenesest mööda läheb. Eesti riik nii ei arva. Ta on vägagi teadlik vajadusest pingutada. See vastab eestlase sportlikule iseloomule, Eesti rahva iseloomule: tahame alati olla esimesed. Teie, mu väga lugupeetavad laureaadid, annategi Eestile selleks võimaluse.
Tänan.
