Estonia Selts on üks võimsamaid kodanikualgatusi, mis Eestis kunagi on olnud ja seda nii vaimult kui tegudelt. Ulatudes tagasi eestluse ja meie rahvusliku iseteadvuse ja olemise tekkeni, on Estonia Selts tegelenud eesti vaimsete ideaalide ja püüdluste kasvatamisega, liitnud ning ühendanud sarnaste huvide ja väärtustega inimesi. Aidanud eestlast saada haritud kultuurrahvaks.
Ilmselt ei osanud see seltskond käsitöölisi, kaupmehi ja ametnikke üht laulu- ja mänguseltsi 1865. aasta oktoobrikuus Viru tänava korteris asutades aimatagi, millele nad aluse panevad.
Et luuakse ühendus, mis kestab üle 150 aasta; mis teostab ühe rahva kultuuri- ja vabaduseunistusi; mis paneb aluse selle sama rahva kutselisele teatrile ja muusikakultuurile; korraldab laulupeo ja ehitab teatrimaja, mille rüpes seadustab Asutav Kogu Eesti Vabariigi. Nagu maestro Neeme Järvi on tabavalt öelnud – Estonia on meie tempel.
Estonia Selts on suurepärane näide sellest, kuidas kultuur sünnib eri rahvuste ja kultuuride sulamis ning mitte miski ei teki tühjale kohale. Selts asutati keset tsaari Venemaad sarnaste saksa seltside eeskujul, esimestel aastatel käis seltsi töö paljuski saksa keeles ning seltsi toetasid jõukad sakslased. Ja ometi sai sellest Eesti vaimu kandja ja kultuuri edendaja. Olen mõelnud, kuidas need sakslased oskasid küll seltsile sellise nime panna…?
Kui Estonia 1944. aasta märtsipommitamises hävis, soovis Estonia Selts seda taas üles ehitada. Okupatsioonivõim keelas vastusena seltsi hoopis ära. Praegu pommitatakse ühte teist riiki ja nende templeid, teatreid. Aga kui see õudus seal lõppeb – ja ta lõppeb ning headus võidab kurja –, siis tulevad sealsed Estonia seltsid ja ehitavad need teatrid jälle üles. Sest seltsid on juba kord sellised. Nad on sitked, tugevad ja täis lootust helgemale tulevikule.
Ma tänan teid, armas Estonia Selts, et te meie ideaale ja püüdlusi läbi aegade kannate, meie rahvuslikku kultuuri edendate ja vaimsust hoiate. Ühele väikesele rahvale on see elu ja surma küsimus.
Elagu Estonia!
