Eesti raamatu 500. sünnipäeval meenub vanarooma ütlus: „Habent sua fata libelli” – raamatulgi on oma saatused. Ühelt poolt need, mida kujundavad lugejad ja teisalt saatused, mille võivad määrata inimesed, kes kunagi raamatut ei ava.
Kui 1935. aastal esmakordselt eesti raamatu aastat tähistati, ütles riigivanem Konstantin Päts, et kui tahta püstitada mälestusmärk meie riigile ja rahvale, siis tuleks üles seada eesti ema kuju, kes õpetab oma väikesi lapsi lugema.
See mälestussammas ütleks paljugi meie rahva kohta, keda on sajandeid juhtinud tung hariduse ja vaimuvalguse poole. Rahvas, kelle saatus on ikka käinud käsikäes raamatuga.
1940. aastal, kui algas Nõukogude okupatsioon, toodi samasse Tartu Ülikooli raamatukokku ebasoovitav kirjandus kõigist Lõuna-Eesti raamatukogudest, et see kohapeal hävitada. Võime vaid aimata, mida tundis tollane Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja ja raamatusõber kõige sügavamas tähenduses – Friedrich Puksoo, kui oli tunnistajaks sõna otseses mõttes kirvetööle.
Tsensuur on paraku sama vana kui trükikunst ja käesolev aasta märgib nii esimese eestikeelse trükise ilmumist kui ka teadet selle hävitamisele saatmise kohta.
Küsimus, kas vaat eesti-, läti- ja liivimaa rahvakeelsete missatekstidega tõepoolest ära põletati, ootab alles vastust.
Mis on kirjutatud sulega, seda ei raiu välja kirvegagi, ütleb eesti vanasõna. See kehtib ka vanima säilinud eestikeelse trükise Wanradt-Koelli* katekismuse kohta. 1535. aastast pärinevad fragmendid leiti 1929. aasta novembriõhtul ühe tublisti kõdunenud raamatu kaante seest. Ja kes teab, äkki on kusagil varjul ka 1525. aasta trükis? Oktoobris toimub Wittenbergis konverents, mis toob kokku eesti, läti ja saksa ajaloolased, et anda meie vanima raamatu kohta kõige uuemat teadmist.
Me ei saa muuta oma ajalugu, mis liigagi tihti on olnud hävitamise ajalugu. Ja ehk puudub meil kontroll ka tuleviku üle. Aga päris kindel on see, et meie kätes on tänane päev. Me peame uskuma ja lootma, et tuleb eesti raamatu kuuesajas, seitsmesajas ja tuhandes sünnipäev. Et midagi jääb alati alles, olgu see kasvõi ühe teise raamatu kaane sees.
Ja hoolitsema armastusega selle ühe raamatukogu eest, mida ei põleta tuli ega hävita vesi. Mida saame kõikjale kaasa võtta ja mis võib meid aidata kõige ootamatumal hetkel. Lähendada teistele inimestele ja iseendale. Ja kinnitada meid nähtamatute niidikestega elu ja maailma külge, et me ei hõljuks sihitult ava- või sisekosmoses nagu üksik asteroid.
See raamatukogu asub meie peas.
Oma saatust saame kujundada ainult avatud raamatutega. Oleme meie siis selline rahvas, kus igaüks loeb. Head eesti raamatu aasta algust!
