Eesti Kunstiakadeemia alguseks loeme Tallinna Kunsttööstuskooli avamist 1914. aastal. See oli vahetu esimese maailmasõja eelsus, tööstuslik plahvatus siinmail oli täies purjes ning tehased ja töökojad vajasid tööjõudu, joonestajaid, tarbekunstnikke.
Orienteeruti ühiskonna pragmaatilistele vajadustele. Vaba kunst sündis pikka aega mujal. Täna sünnib see kõik siin. Ja see on hea. Mida rohkem on eri valdkonnad põimunud, seda paremini ja huvitavamalt suudame tänapäeva kompleksseid küsimusi, vajadusi ja vastuolusid lahendada.
Jah, ühtepidi elame kõik justkui oma mullides, kuigi tegelikult teame, et arukam ja tõhusam oleks kuulata teisi vaatenurki ning vahel valulikus koosmõtlemises uusi ja originaalseid lahendusi leida.
Kui tekstiil ja tööstusdisain või animatsioon ja graafiline disain on kõrvuti ruumides, aga üliõpilased ütlevad vaevu teineteisele „tere“, siis ei pruugi me parimate lahendusteni tegelikult jõuda.
Ja kui tudengid valmistavad oma semestri eriala projekti ette, siis oleks ehk parim, kui samal ajal loetavad ained võiksid olla võimalusel sellega seotud ning selle teenistuses, et välja saaks võetud maksimum.
Eesti Kunstiakadeemia on siiski Universitas. Et kitsale erialateadmisele lisanduks laiem raamistik, vundament. Et haridus oleks mitmekesisem ja -kihilisem, mitte vaid kutsehariduse tasandil käsitletav.
Seda eriti olukorras, kus me peame rinda pistma tehisaru tulekuga. Paljude jaoks on tehisaru loomevallas igav, mitmete jaoks kindlasti ka võimalus.
Ning kui praktilisi ja pragmaatilisi toiminguid hakkab tehisaru meie eest tegema, muutub kunst ja kultuur olulisemaks vastujõuks. Et tegeleda inimeseks olemisega laiemalt, sügavalt eksistentsiaalsete ja subjektiivsete küsimuste ning tunnetustega. Seda vajab meie vaimne ruum ja tervis.
Head inimesed,
Eesti Kunstiakadeemial läheb hästi, selle edasiandmine uuele rektorile saab toimuda ilma suuremate pingete ning muredeta.
Siin on head võimalused nii tehniliselt kui ruumiliselt ning seda ka rahvusvahelises võrdluses vaadatuna. Õpe käib ajaga kaasas, õppejõud on vaieldamatult oma ala tipud ning nende oskused-teadmised nõutud ka piiri taga.
EKA on rahvusvaheliselt nähtav kõrgkool. Ta meelitab ligi tudengeid mujalt maailmast, mis annb meie oma tudengitele tunde, et EKA on kutsuv ja maailmaga kontaktis, saades välistudengitelt värskeid pilke, uusi vaateid ja ootamatuid impulsse.
Praegusel ajal on kindlasti paljude kogenud, aga ka alustavate kunstnike meeltes küsimus, kas see, mida ma teen on see, mida praegune aeg vajab. Kas sellel on mõtet, kui ümbritsev maailm on selline, nagu ta on.
Ma mõistan seda kimbatust ja segadust, kuid olen täiesti veendunud, et just seda see ongi. Kunst pakub tasakaalu, annab toimuvale igavikulisest ja ajatusest tõukuvaid vastuseid, paneb toimuva tunnetavasse ja emotsionaalsesse vormi, sest täna on üsna paljugi jaoks sõnu keeruline leida. Kunst aitab neid sõnastamatuid tundeid meile tõlkida.
Aga eks uuele rektorile on kõigil sisimas oma ootused ja lootused.
Isiklikult ootan, et Eesti Kunstiakadeemia räägiks ühiskonnas veelgi rohkem kaasa ja pakuks ideid, lahendusi ja mõtteid mistahes ühiskondlikus debatis.
Teie teadmine ja vaade on unikaalne ning vägagi tulevikku vaatav. Seda kõike loomulikult võtmata ära vabadust mistahes kunstiks. Kunsti vaba mõtleja ja mõtestaja rolli.
Samas näib mulle, et ka see maja siin ise igatseb enam kontakti ühiskonnaga, inimesega siitsamast tänavalt.
Ja viib vajaduseni, et meil jaguks inimesi, kes oskavad kunsti inimesteni viia. Kes looks silla ja võtaks ära hirmud. Kes avaks uksi ja valgustaks ukse taga olevat ruumi. Kommunikatsioon ja käe ulatamine, et tuua inimest hellalt käe kõrval kunsti juurde ning näidata, kui väga ta seda vajab ka siis, kui ta seda ehk ise ei osanud arvatagi.
Samuti veenda ühiskonda, et valusad lähiajaloo killud on samamoodi oluline osa meie mälust ja kunstiloost. Või mis asi on inimsõbralik ja turvaline linnaruum. Või kui palju mõistlikumalt ja loodusest hoolivamalt me saaksime riides käia.
Need oskused on just siin majas. Meie kunsti templis.
Austatav Hilkka Hiiop,
teie ees seisab suur võimalus ja vastutus. Siin majas on väga palju andekaid ja töökaid õppejõude ning tudengeid. Neid inimesi tuleb hoida ka siis, kui nad seda ise ei tee.
Et sarnaselt Eesti riigi algusele, kui välismaal täiendanud kooli vilistlased tulid tagasi õpetama ja töökodasid üle võtma, toimuks see ka edasi. Ja et andekaid, kuid keerulisi loojaid ei peletataks eemale, nii nagu eelmise sajandil 20ndatel-30ndatel vendasid Raudasid või Jaan Koorti. Et Eesti Kunstiakadeemias valitseks ka edaspidi hea, liitev, sõbralik ja õlatundest kantud vaimsus nagu praegu.
Ja küll valmivad ka teised õppehooned. Varem või hiljem. Seniks peate nendes tingimustes seisma Eesti visuaalkultuuri eest. Olen veendunud, et te saate hakkama.
Peaasi, et nii tudengites kui õppejõududes säiliks julgus ja avatus. Et vaba vaim ja mõte ses majas ikka elaks.
Hea rektor,
Veel üks soovitus. Katsuge leida ülikooli juhtumise kõrvalt mahti teile hingelähedase restaureerimise ja konserveerimise jaoks. See hoiab teid.
Tänan kõige tehtu ja läbielatu eest endist rektorit Mart Kalmu, kelle juhtimisel akadeemia just selliseks suurepäraseks loomekeskkonnaks ja eesti kunstielu koondajaks on kujunenud, nagu ta täna on. See on olnud suur töö. ..
Palju jõudu ja tarkust!
Vivat academia!
