Nii on öeldud meie iseseisvuse väljakuulutamise manifestis kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti alustas sada aastat tagasi ise oma saatuse määramist ning kodu ehitamist. Muidugi mõista ei olnud see lihtne tollasele noorele riigile, kuid me ei kohkunud tagasi. Me ei kohkunud tagasi ega vandunud alla ka kõige raskematel okupatsiooniaastatel, kui oma riiki sai hoida vaid südames ja mälestustes, ega ka siis, kui oli võimalus oma vabadus taastada.
See kõik on olnud võimalik vaid seetõttu, et Eesti riik on meie inimestele tõeliselt oma—kallis, tähtis, lähedane. Just see on hoidnud ja kandnud Eesti Vabariiki kõik need sada aastat, ükskõik kui raske meil ei ole olnud.
Head sõbrad!
Eesti on kõigi meie inimeste rõõmud ja mured põimituna üheks looks. Seda lugu jutustab meile näitus „Minu vaba riik". Lugu meie vabariigist ja sellega koos ka lugu inimeste igapäevastest tegemistest. Kokku kõigest sellest, mis meid iga päev puudutab, sellest, kuidas saja aastaga on muutunud Eesti elu ja kuidas me ise oleme saja aastaga muutunud. Seda arengut on kindlasti huvitav, aga ka tarvilik teada.
Minevik on see, mis aitab olla kindel tulevikus. Meie tulevik on meie kõigi valida ja otsustada. Meie otsused on kinni selles kes me oleme, millised on olnud meie võimalused, kuidas oleme pakutud võimalusi kasutanud ning kuidas saaks neid võimalusi paremini kasutada. See näitus on imehea abimees, et neid küsimusi mõelda ja neile vastata.
Milline siis on minu vaba riik? Kena ja lihtsa vastuse sellele küsimusele sõnastas juba veerandsada aastat tagasi president Lennart Meri: „Kõige kaunim on naeratav Eesti." See vastus on abstraktne, kuid sellise Eesti nimel peamegi iga päev pingutama.
Kuulutan Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud näituse avatuks.
Hoiame Eestit!
