Sajad tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased seismas Tallinnast Vilniuseni ulatunud Balti ketis – see sai kogu maailmale nähtavaks alistatud rahvaste käe- ja hingesirutus oma riigi ja vabaduse poole.
Need, kes mäletavad, teavad, mida siis tähendasid need kolm sõna – Vabadus! Brīvība! Laisvė!
Niisugune ühtehoidmine tegi meid kolm korda tugevamaks kui oleksime muidu olnud. Ja kolm korda kõvemal häälel kõlas meie nõudmine rebida puruks Stalini-Hitleri salapakt, nende välisministrite järgi kurikuulus MRP, mis võttis Balti riikidelt ja veel mitmelt meie saatusekaaslaselt vabaduse.
Rahvarinnete algatatud Balti kett oli mõtteline jätk Balti apellile kui 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku saatsid märgukirja ÜRO peasekretärile, et kuulutada MRP õigustühiseks ja taastada Balti riikide iseseisvus.
See oli meie südametunnistuse hääl. Suvel 1979 tundus see soov paljudele kättesaamatus kauguses, aga kümme aastat hiljem nägime oma iseseisvuse taastamise piirjooni juba horisondil.
Balti kett on üks tunnistus sellest, kuidas alistatud rahvad võivad endalt aheldad rebida, kui neis on julgust, otsustavust, usku, lootust ning võimaluste akna märkamist ja ära kasutamist.
Oma riigi taastamine, demokraatia ja vabaduse kinnistamine, geopoliitiliselt eikellegi maalt pääsemine – see kõik on Eesti, Läti ja Leedu kogemus, mida peame jagama.
Meie pere – Sirje, mina ja kaks poega – seisime Balti ketis kusagil Nuia ja Lilli vahel, sest enne oli rahvast nii palju, et sinna juurde enam ei mahtunud.
Mäletan uhket tunnet, et midagi suurt on juhtumas ja meie oleme ka siin. Midagi sellist saab kogeda väga harva, võibolla ainult üks kord elus.
Ja mul on siiani meeles need kolm sõna… Vabadus! Brīvība! Laisvė!
Aitäh.
