„Meie Asutav Kogu, kui Eesti rahva suveräänse tahtmise avaldaja, peab kogu meie seltskondlise korra ümber ehitama, uuele alusele rajama ja kõige pealt Eestile uue, avara riiklise hoone ehitama. Määratu uuendustöö seisab Eesti Asutaval Kogul kõigil aladel ees.“
Nii kõneles August Rei siinsamas majas 103 aasta eest, kevadel 1919, kui ta valiti juhtima Asutavat Kogu. See oli hiiglatöö Vabadussõda pidaval maal, kus impeeriumi varemetele tuli luua oma riik. Nimetan Asutava Kogu vaid kahte märgilist otsust: maaseadust ja Eesti Vabariigi esimest põhiseadust. Sellega loodi demokraatlik vabariik, vaatamata raskete aegade võimalikele kiusatustele mõnest vabadusest mööda vaadata või anda järele kõva korra petlikule lihtsusele.
Asutav Kogu jäi kindlaks vabaduse ideaalidele, mida August Rei sõnastas siin ühe lihtsa lausega: „Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks.“
Selline Eesti ongi, toetudes õigusele ja demokraatiale.
Aga Eesti ei ole valmis, Eesti – nagu kõik teisedki riigid – ei saa kunagi valmis. See tähendab pidevat hoolt ja tähelepanu riigi hoidjatelt, ja parlamentaarses riigis on selleks parlament ehk Eestis Riigikogu.
Et meie riikluse hoone püsiks kindlal alusel ja edeneks, et see oleks avaram.
Et parlamendi kõnetoolist, rääkimise väärikast kohast, ei solvata ega halvustata kedagi.
Et seadusi ei tehtaks hetkemeeleolude ajel, isegi kui meeleolud on õiged.
Et seadused vaataksid hetkest kaugemale ja toetuksid alati kindlale vundamendile, milleks on ajale hästi vastu pidanud Eesti Vabariigi Põhiseadus.
Nii nagu Asutava Kogu liikmetel toona, on ka praegu kõigil valitutel kanda vastutusrikas ülesanne, seista oma riigi ja rahva eest.
Õigusega vaatab Asutava Kogu mälestustahvlilt, mille kohe avame, meid August Rei mõtlik pilk. Tema oli üks neist suurtest, kes seisis meie riigi alguse juures, nägi selle loomist ja kahjuks samuti hävitamist. Kõige süngematel aastatel oli ta riikliku järjepidevuse hoidja ja aitas peaministrina presidendi ülesannetes eksiilis vedada vaba riigi lõime iseseisvuse taastamise aega, seda küll ise nägemata. Kuid uskudes, et „võidutuli jälle üles loidab, uus vabaduse hommik jälle koidab“, nagu Rei kirjutas vana-aasta õhtul 1946.
August Rei on meenutanud, kuidas ta koolipoisina sattus ühiskonda, kus oli tunda kevade ärkamist, rõõmsat elevust ning soovi pühenduda oma maa ja rahva teenimisele. Sellist kevade tunnet ja rõõmsat elevust on vaja igasse aega – tollal tõi see meile vabaduse, praegu peaks aitama ängistusest ja murest üle saada ning avara ja julge pilguga Eesti tulevikku vaadata.
Meie tänu kuulub kõigile Asutava Kogu liikmetele, kuid samuti kõigile neile, kes on Eesti vabaduse eest seisnud läbi erinevate aegade.
Loodan, et Eesti parlamendi liikmed ei pea kunagi olema sellises olukorras nagu on sõtta kistud Ukraina Verkhovna Rada saadikud, kellega üleeile kohtusin.
Küll aga ärme unusta, et täna on veteranipäev ja mõtleme kõigile neile, kes meie iseseisvuse eest on oma elu andnud, seda nii Vabadussõjas kui ka muudel aegadel.
Tänan teid.
