käes on ajalooline hetk. Sest iga kord, kui Eestis valmib uus haridus- või kultuuriasutus on ajalooline. Sedakorda on need kaks koos. See on meie muusika- ja tantsuelu uus tempel.
Nii 1919. aastal loodud Tallinna Kõrgemat Muusikakooli, 1946. aastal loodud Eesti Riiklikku Koreograafilist kooli kui 1961. aastal loodud Tallinna Muusikakeskkooli vaevasid ruumiprobleemid. Kas polnud oma ruume üldse, asuti asenduspindadel või olid need liiga väikesed. Toonased koolide vedajad oleksid teie peale kindlasti kadedad. Aga seda positiivset kadedust tunnevad kindlasti ka kõik praegused tegevmuusikud ja tantsijad, kes ei saa selles koolis õppida. Õnneks saavad nad õpetada.
Kindlasti on paljudel kahju, et kolm kooli eraldi edasi ei tegutse. Et kaob teatud vaimsus, et kaovad traditsioonid, et vilistlased justkui ei kuulu enam kuhugi. See on loomulik, inimlik ja mõistetav. Aga aega tagasi enam keerata ei õnnestu, uus kool on loodud ja vaadakem siis ühiselt ikka edasi. Ja te kõik kuulute ikka ühte perre. Eesti muusika ja balleti perre.
Kindlasti on uus kool toonud kaasa palju segadust, mis kestab tänagi ning mõnda aega veel. Andkem aega. See on alati nii. Ja alati loksub see süsteem paika.
Mida ma Tallinna Muusika- ja Balletikoolilt ootan?
Ma ootan, et siin tekiks eriline vaimsus. Et Eesti loov ja arutlev vaim siin lehviks. Et siit sirguks Eesti noor intelligents. Ja see on midagi kaugelt muud, kui pelgalt hea pillimängu- või tantsutase. See on midagi suuremat, mis nõuab tööd igalt kooli töötajalt.
Ma ootan, et siit sirguksid nii Eesti muusika kui balleti tulevased tipptegijad, meie kultuurielu edasiviijad kui ka õpetajad. Kui mõelda, keda on meile kinkinud aegade jooksul Tallinna Muusikakeskkool, Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool või Tallinna Balletikool, siis suures jaos nende peal meie muusika- ja tantsukultuur ju püsibki. Ja nii jääb see ka edaspidi. Selles peitub selle kooli ülesanne ja vastutus.
Soovin, et ka selles majas suhtutaks õpetaja elukutsesse juba maast madalast kui millessegi sama olulisse ja suurde kui tippviiuldajasse või priimabaleriini. Ja teie, kes te paljuski õpite individuaaltundides või väikestes rühmades, teate, kui oluline ja määrav on õpetaja isiksus. Ja millist vaimsust kiirgavad suured õpetajad.
Ma loodan, et nii nagu Tallinna Kõrgema Muusikakooli, Muusikakeskkooli ja balletikooli alguses anti palju õpilaskontserte ja otsiti kontakti madala astme õppeasutustega, tegelete ka teie samasuguse innuga oma järelkasvu leidmisel. Ja õpilaskonna kokkukuivamise asemel, algab siit uus ja uhke tõus.
Mul on hea meel, et selles koolis on õpetajaid väga erinevates vanustes. Et siin kohtuvad eri põlvkonnad. See on suur rikkus. Tean, et teie koolide vilistlasi on ka teistes kõrgkoolides ja hoopis teistele erialadele võetud soosivalt vastu, kuna muusika- ja balletiõppe läbinud noored on distsiplineeritud, pühendunud ja süvenemisvõimelised. Ja nüüd on ometi balletiõpilastel võimalik laulda suures segakooris ja jazzõpilastel minna tantsutundi.
Head Muusika- ja Balletikooli õpilased.
Mul on kahju teile seda öelda, aga te olete valinud majanduslikult täiesti ebamõistliku tuleviku. Lisaks on teie erialadel tihe konkurents, keegi justkui ei oota teid. Aga Eesti ootab. Teie muusikale või tantsule pühendatud lapsepõlve ja elu ei ole võimalik kunagi väärilises rahas mõõta, aga teil on suur õnn töötada erialal, mida te armastate ja mis teeb teiste elu õnnelikumaks, sisukamaks.
1919. aastal olid Tallinna Kõrgema Muusikakooli õppejõud kõik välismaal õppinud. Nad olid hariduse saanud Berliinis, Peterburis, Moskvas ja Brüsselis, et tuua parimat teadmist meie kodumaale. Käige, avastage ja õppige mujal ka teie. See teeb meid kõiki rikkamaks. Aga tulge ikka tagasi koju.
Üha olulisem on lisaks heale pillimänguoskusele ja tantsutehnikale mõelda, kuidas jõuda publikuni, kuidas selgitada ja sõnastada seda, mida te teete, kes te olete. Kui ma mõne nädala eest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori inaugureerimisel ütlesin, et peaks hoidma ka üldist vaimset silmaringi, tegelema oma haritusega ning tõin välja saksa filosoof Arthur Schopenhaueri. Tal on üks tänasesse päeva hästi sobiv mõte, nimelt: „Elu ei ole ealeski ilus. Ilusad on ainult elupildid ja nimelt kunsti või poeesia kirgastavas peeglis, või olgu siis nooruses, kus me elu veel ei tunne.“
Kunst aitab elada ja ilu luua. Noorus läheb mööda.
Olgugi, et teie erialad nõuavad tohutut pühendumist ja tööd, hoidke ka oma vaimset tervist.
Hoidke üksteist. Hoidke õpetajaid ja õpetajad hoidku teid.
Käes on ajalooline hetk. Palju õnne, kallis Eesti, selle templi valmimise puhul.
