Mul on nii hea meel siin olla.
Vaatamata kogu kurjusele, mida viimasel ajal oleme maailmas näinud, on nii rõõmustav näha inimkonna üht kõige positiivsemat külge. Näha loovust, mõtestamist ja meisterlikkust. Näha empaatiat, vertikaalset mõõdet ja armastust. Näha, et miski on veel püha, keegi otsib Tõde ja kuskil on päris väärtused alles. Et argielu kõrval kõrgub igavik. Et inimkonnal on veel lootust.
Eestile on seekordne kunstibiennaal eriline – tänavu möödub 25 aastat meie esimesest rahvuspaviljonist ja 50 aastat Eesti graafikute mitteametlikust ülesastumisest biennaali graafikanäitusel, olgugi mitteametlikult, okupeeritud riigi kodanikena. Lisaks on kolmandat korda meie kunstnik rahvusvahelise kuraatorinäituse valikus. Esmakordselt on meie meil võimalik oma kunsti jagada ajaloolises Rietveldi paviljonis Giardini südames. Oleme oma Hollandi sõpradele selle külalislahkuse eest väga tänulikud.
On kõnekas, et kuraatorinäitusel on sattunud 90% kunstnikest naised, sh eesti suurepärane skulptor ja installatsioonikunstnik Anu Põder. Samuti on meie rahvuspaviljoni kuraator Corina L Apostel ning kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi suurepärased näited naiselikust lähenemisest kunstis. Veelgi enam, ka meie rahvuspaviljoni näituse idee tõukub eesti kunstniku Emilie Rosalie Saali uurimuse materjalidest.
Saal maalis troopilisi taimi Indoneesias. Tema maalid on hinnatud paljude seas, ka Hollandi Kuninglikus Botaanikaaia teadlaste hulgas, kes kasutasid Saali joonistusi teadustöödes. Kriisisituatsioonides käituvad ja tajuvad naised maailma teisiti: tundlikumalt, maisemalt, ent samas ka igavikulisemalt. Sellist vaadet vajame praegu väga.
24. veebruarist on maailm tunnistanud erakordset kurjust ning jõhkrust, mis on toime pandud süütute inimeste vastu, miljonite naiste ja laste vastu Ukrainas. Täna on meie kohus neid tüdrukuid, naisi, emasid, vanaemasid, õdesid ja tädisid toetada. Ka kunst on selleks samuti võimas vahend, et seista vastu vägivallale, agressioonile ja inimkannatustele. Näiteks oleme Balti riikides olnud viimasel ajal mitmete sõjavastaste kunstiliste protestiaktsioonide ja performance'ite tunnistajateks, mida on juhtinud just naised. Nende ettevõtmiste rolli julmuse, kurjuse ja õuduse vastases võitluses ei saa alahinnata.
Daamid ja härrad
Kui biennaal 1895. aastal sündis tänu Veneetsia linnapeale, kes nägi rahvusvahelises poeetide ja kunstnike läbikäimises linna uuestisünni võimalust, siis ainult selliste linnapeade juhitud linnas ma tahaksingi elada. Kunst ja kultuur juhatavad meid elu põhiküsimuste ja loovate lahenduse juurde, kasvatavad inimkonnas empaatiat ja kaastunnet, loovad maailma paremaks.
Mul on nii hea meel siin olla.
Tänan teid.
