Mul on uhke ja kindel tunne seista teie keskel Päästeameti 30ndal sünnipäeval. Teie õlgadele toetub Eesti inimeste turvatunne ja teadmine, et kui ligimene satub hätta, siis tullakse talle appi, teda tullakse päästma.
Ja appi tulevad need, kes on tulest tugevamad. Nagu teie.
Ei ole ühtegi teist asutust Eesti Vabariigis, kelle töö on ainsagi puhkepäevata, 24/7, nii otseselt Eesti elanike turvalisuse ja elude hoidmisega seotud, nagu Päästeametil. Ma ei räägi ainult igapäevasest päästetööst, aga ka Päästeameti rollist õnnetuste ennetusel, ohutusjärelevalves, demineerimisel ja hädaolukordadeks valmistumisel.
Iga Eesti inimese elu on väärtuslik ja vajalik. Ma tänan teid, et olete meid hästi hoidnud.
Päästetöötajate puhul kiputakse ohtralt kasutama selliseid väljendeid nagu „ennastsalgav“ või „ennastohverdav“. Ühelt poolt on need sõnad asjakohased, sest käivad teie tööga paratamatult kaasas. Samas, olgem nüüd ausad, aitab nende sõnade kasutamine pehmendada rääkijate sisemist ängistust. Miks? Sest liiga sageli loodavad liiga paljud, et puhas pühendumus võimaldab meil pigistada silma kinni pikkade töötundide, psühholoogiliselt pingelise töö ning sageli mitte piisava töötasu osas. Et teie kutsumus tegeleda päästega annab meile ülejäänutele õiguse oodata, et päästetöötajad peavad vastu igas olukorras, igasugustel tingimustel, murdumata, abi vajamata.
Loomulikult ei ole selline mõtlemine ei jätkusuutlik ega ka inimlikust vaatepunktist kuidagi õigustatav. Meil on riigina veel tööd teha, et päästjana töötamine ei peaks olema „ohverdus“, et ületunde, väsitavaid hetki ning töö keerukust ei võetaks iseenesest mõistetavana. Luban seda valitsustele, kes tulevad ja lähevad, ikka ja jälle meenutada, südamele panna.
Tunnustan ka kõiki vabatahtlikke päästjaid. Iga viies Päästeameti töötaja on vabatahtlik. Iga viies. Ilma teie tahteta anda oma aega ja oskusi Eesti ühiskonna teenistusse ning ilma teie lähedaste toe ja mõistmiseta, oleks õigeaegse abi andmine väga keeruline, kui mitte võimatu. Tänan teid.
Riigikaitse kõrgeima juhina on riigikaitse- ning julgeolekuküsimused minu jaoks praegu muidugi eriliselt tähtsal kohal. Viimati käisin Ukrainas aprillikuus ja rääkisin seal ka Ukraina päästetöötajatega, kes elusid ohverdades püüavad päästa inimesi rusudest, kustutada pommi- ja raketirünnakutest tekkinud tulekahjusid, teha kahjutuks miine, et inimesed saaksid naasta oma kodudesse.
Üks olulisemaid õppetunde Venemaa sõjast Ukrainas ongi elanikkonnakaitse tähtsus. See peab olema lahutamatu ja loomulik osa laiapindsest riigikaitsest. Oleme Eestis selle töö alguses, aga mul on vankumatu usk, et Päästeameti juhtimisel saab see valdkond vajaliku arengutõuke. Loomulikult juhtub nii siis, kui riik annab enda poolt pikaajaliselt planeeritud eelarveraha.
Olen palju rääkinud oma ideaalist – et Eesti rahvas oleks tark rahvas. Selle juurde kuulub minu meelest oluline oskus, mis on nüüd pandud Päästeameti õlule – kriisideks valmisolek. Arvan, et peame Eesti inimestega üsna avatult rääkima sellest, mida saab igaüks meist teha, et mitte muutuda kriisi tingimustes kiiresti abivajajaks või isegi ohvriks. Mida igaüks saab teha, et tema kogukond oleks valmis ettearvamatuteks sündmusteks?
Pakun teile sel teel enda igakülgset toetust. Eesti rahvas on hakkama saaja rahvas, aga tuleb teada, kuidas hakkama saada. Teil on see tarkus olemas.
Head päästjad!
Tänan teid veelkord südamega tehtud, sageli kurnava ja kurbade sündmustega seotud töö eest. Soovin teile kõigile õnne, samuti motivatsiooni ja jõudu edaspidiseks ka teie peredele. Ja tänan ka Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu, kes on oma ametiaja vältel teinud palju asutuse arenguks ning selleks, et päästjate rõõmud ja mured jõuaksid otsustajate kõrvu.
Ilusat sünnipäeva ning meeldejäävat piduõhtut.
Aitäh.
