Rector Magnificus,
hea akadeemiline pere,
mu daamid ja härrad.
24. veebruaril 1918. aastal loodi Eesti Vabariik. Juba sama aasta 17. novembril otsustas Estonia seltsi peakoosolek, et tuleb luua Tallinnasse muusikakõrgkool. Üksteist päeva hiljem algas Vabadussõda. Pool aastat hiljem, keset sõda, võeti vastu kooli „põhjuskiri“, mis kinnitati mõne aja pärast haridusministri poolt. Kool avatigi keset Vabadussõda, 28. septembril aastal 1919.
See näitab, kui oluline oli muusikalise kõrghariduse andmine vastsündinud Eesti riigile. Kuid veel enam näitab see Peterburis ja mujal õppinud Eesti soost muusikute missioonitunnet ja tervikpildi tajumist. Kodumaale naasti paljuski muusikakõrgkooli avamise tõttu ja seda nii Peterburist, Moskvast kui Astrahanist. Meie muusikud on rahvusvaheliselt silmapaistnud alates sellest, kui esimesed neist said vastava kõrghariduse. Ja see on nii tänapäevani – eesti muusika ja muusikud on Eestit viinud maailma teadvusesse kõige kauem ja kõige enam. Ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on mänginud selles väga suurt osa.
Kui rektor Ivari Ilja 2017. aastal ametisse astus, oli maailm veel teistsugune. Siis saabusid koroonakriis, sõda Ukrainas, elektrikriis, naftakriis, gaasikriis, hoogustus inflatsioon. Aga saabus ka kauaoodatud juurdeehitus koos suurepärase kontsertsaaliga. Saabus kooli 100. sünnipäev, loodi noorteakadeemia, käivitus rahvusvaheline kaasaegsete etenduskunstide magistrantuur ning kooli on lõpetanud mitusada muusika- ja teatrihariduse saanud noort või pisut vanemat.
Aga on ka muresid.
Piinlik on vaadata, mis toimub meie kõrghariduse rahastamisega. Et me ei suuda maksta õppejõududele väärilist palka, olgugi et nemad kujundavad ühes õpetajatega meie tulevikku. Et elukalliduse tõttu peavad tudengid üha enam käima ülikooli kõrvalt tööl. Et noored ülikooli lõpetanud ei taha õppejõuks tulla, kuna nad ei saa seda endale lihtsalt lubada.
Mul on hea meel, et on esimesi märke olukorra järk-järgulisest parandamise tahtest ja ma sügavalt loodan, et see tahe ka realiseerub. Seniks tuleb kolistada ülikooli hoone ees münte ja ehitada meie riiki ning kultuuri missioonist, mille peal on meie Eesti alates algusaegadest paljuski püsinud.
Ivari Ilja seisab uuel ametiajal silmitsi paljude raskustega.
Teame, et hea muusika- ja teatrivaldkonna õppejõud peab olema samal ajal ka praktik, kes oma loometee tipul annaks edasi oma parimat teadmist ja kogemust. Ka on alustava õppejõu koormus sageli oluliselt suurem, kuna jätkub interpreedi- või teadustöö rahvusvahelisel tasemel ja kogemuseta õppejõud peab andma loenguid või erialatunde sageli kahes keeles. See arusaadavalt pelutab õppejõuks tulemist nii noortel kui oma valdkonna juba kogenud tippudel.
Samuti vaevlevad õpetajate ja koorijuhtide järelkasvu põuas meie koolid ja koorid. See nõuab rektorilt tihedat koostööd ja mõistvalt ärakuulavat, kuid samas edasiviivat kontakti rohujuure tasandiga, sest sealt võrsub ka meie tulevane üliõpilaskond, nende motiveeritus ja usk homsesse. Õnneks on tudengite arvu aidanud seni kompenseerida üha tõusva tasemega välistudengite arv, kuid see ei ole lõpuni jätkusuutlik ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esmane roll on tagada ennekõike eesti muusika- ja teatrikultuuri kestmine läbi aegade.
Tuleks teha kõik, et meie parimad noored tunneksid Eestis, et neid oodatakse ja vajatakse. Seda ka siis, kui õpingud on viinud neid ajutiselt mujale õppima. Meie muusikakultuuri tipp peab olema Eestis ja neil peab olema siin koht. Ja nõndasamuti on meil vaja tugevat maasoola igasse Eestimaa paika.
Kutsun üles ka mõtlema – eriti praegustes keerulistes majandustingimustes –, kas teatud erialasid on mõistlik ja mõttekas õpetada mitmes ülikoolis paralleelselt. Konkurents on küll sageli edasiviiv jõud, aga ehk tasuks meie väikeses Eestis mõningatel juhtudel jõud ja ressursid koondada. Teha vähem, aga paremini.
Endise teadlasena olen mures ka teadustöö tegemiste võimaluste ja lünkade pärast meie oma muusika- ja teatriloo uurimises. Samuti maailmakultuuri olulisima osa vahendamisel omakeelsesse kultuuriruumi. Need lüngad on suured. Õnneks teatrivaldkonnas olukord tasapisi paraneb.
Ühte tahaksin veel teile südamele panna, hea muusika- ja teatriakadeemia pere. Ülikool ei ole tohiks muutuda kunstivaldkonnas pelgalt kutseõppeasutuseks. On oluline hoida üldist vaimset toonust ja silmaringi, et osata oma loominguga midagi öelda, elu mõtestada. Erialane töö on loomulikult esmatähtis, aga ärme viili universitas-e vaimu liiga õhukeseks. Nagu helilooja ja pikaaegne õppejõud Eino Tamberg kunagi sõnas: „Kõrgkoolist on oluline vaimsust saada ja mingit eesmärgitunnet. Ja tunnetust, et su kõrval on inimesed, kes tahavad töötada.“ Et säiliks küsimus „mille nimel?“ ja et hädavajalikku loomeinimeste mõtlemist ja väärtusi oleks avalikus ruumis enam kuulda. Et hea pillimäng käiks käsikäes oskusega arutleda Schopenhaueri ja Dostojevski üle.
Head inimesed.
Et minu kõne ei koosneks täna ainult muredest, siis tulen tagasi oma kõne alguse juurde. Aastal 1919 alustas Tallinna Kõrgem Muusikakool vaid 32 õppejõuga, erialade valik oli tagasihoidlik ning oma maja puudus. 1925. aasta esimeses lennus lõpetas vaid viis õpilast. Täna on meil kõrgel tasemel kolmeastmeline õpe, erialad varieeruvad klassikalise interpreediõppest pärimus-, jazz- ja teatriõppeni. Õppejõududeks on meie parimad muusikud, teadlased, teatraalid. EMTA on rahvusvaheliselt üha hinnatum ülikool, millel on raamatukogu, mis annab silmad ette nii mõnelegi lääne konservatooriumile ja mis on organisatsioonina lihtne, kiire ja mugav.
Olen sageli imetlenud muusikute töövõimet, distsipliini ja vaimseid võimeid, mis on varajasest lapsepõlvest arendatud teisiti kui mittemuusikutel. Nagu arengupsühholoog ja mõtleja Howard Gardner hindab teid multiintelligentideks. Ja veel – teile on antud haruldane võimalus tegeleda alaga, mis teid päriselt õnnelikuks teeb ja mida ühegi raha eest osta ei saa. Kuivõrd täiskasvanud inimene veedab enamiku oma ajast ja elust tööl, siis see polegi ehk nii väike asi.
Teame kõik, et eesti kultuur, muusika ja teater algasid ammu enne meie omariiklust. Või täpsemini just kultuurist see kõik algas. Kui mõelda tänasele päevale, siis eesti kultuur on ainus, mis meil on. Ainus, mis pole müüdav ega vahetatav.
Austatav Ivari Ilja.
Olen siin-seal tõmmanud paralleele riigi- ja ülikoolijuhtimise vahel ja leidnud, et ülikooli juhtimine on vahel raskemgi, kuna kõik on iseseisva mõtlemisega, erinevate taustadega targad inimesed. See näib lootusetu nagu kasside karjatamine. Seetõttu on õppejõududele vabaduse, piisava iseseisvuse andmine ja usaldus rektoriametis elutähtsad, eriti loomealadel. Et luua keskkond, milles tahetakse nii õppida kui õpetada. See nõuab suurt südant, kannatlikkust ja empaatiat. Oma inimesi tuleb kaitsta ja hoida nende esimesest viimase tööpäevani, sest nemad on ülikooli suurim väärtus. Seda on rektoriamet õpetanud nii mulle, kui usutavasti ka Teile.
Soovin jõudu ja jaksu hoida Eesti muusika- ja teatrihariduse lipulaeva võimsalt ideaalide kursil. Et eesootavate raskustega silmitsi seistes ei kaoks siit majast loovus, mängulisus ega vaimustumine. Et oleks jätkuvalt tahe muusikat ja teatrit teha ning publikule elamusi ja hingelist tuge pakkuda. Et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia oleks lastele ja noortele imetletav ja ihaldatav majakas.
Ma loodan teie peale.
Ja veel hea Ilja – loodan samuti südamest, et rektori ameti kõrvalt leiate siiski aega klaverimängu ja Chopini jaoks.
Jõudu ja tarkust!
