Head sõbrad!
Mul on au avada tänavune rahvusvaheline küberkonfliktidele pühendatud konverents. Tervitan soojalt kõiki ja eriti neid, kes on siia kokku sõitnud üle kogu maailma. See konverents on küberkaitse ja -turvalisuse alase teabe varasalv. Teadmiste jagamine aitab meil kõigil küberkonflikte paremini mõista ja selles valdkonnas tõhusamalt tegutseda.
Nüüd, kus Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on kestnud aasta, peame kõik kahekordistama jõupingutusi, et mõista konfliktide mõju küberruumis ja seda, kuidas need mõjutavad meie ühiskonda. On aeg õppida nendest kogemustest, jagada neid ja leida lahendusi, mis suurendavad meie kerksust nii individuaalselt kui ka kollektiivselt.
Tahaksin tuua välja mõned viimase 15 kuu jooksul tehtud järeldused Eesti kohta.
Pole üllatav, et rahvusriikide – mitte ainult Venemaa, vaid ka teiste ebasõbralike riikide – osalised tegutsevad küberruumis üha aktiivsemalt. Nad olid juba hakanud Eesti vastu rohkem huvi tundma, kuid oht suurenes järsult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse.
Eesti valitsussüsteeme, transpordiettevõtteid, panku, uudistesaite ja muid elutähtsaid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid kontrollitakse pidevalt haavatavuste suhtes. Küberkurjategijad ja vaenulike riikidega seotud häkkerirühmad, kes võivad turvaauke ära kasutada, on alati muret tekitanud, kuid praegune geopoliitiline vastasseis muudab olukorra palju hullemaks ja nõuab pidevat tähelepanu. Seda ilmestab näiteks asjaolu, et 2022. aastal kasvas Eestis hajutatud teenusetõkestamise rünnete arv 300%.
Viimased kuud on näidanud, et küberrünnakuid kasutatakse üha enam vastumeetmena poliitiliste otsuste vastu, mis ei meeldi ühele või teisele valitsusele. Oleme Eestis kogenud poliitiliselt motiveeritud hajutatud teenusetõkestamise rünnete laineid, näiteks pärast seda, kui kõrvaldasime Narvast nõukogudeaegse tankimonumendi.
See monument püstitati, et tähistada Narva okupeerimist Punaarmee poolt 1944. aastal. Eestlastele meenutas see nõukogude vägede julma sissetungi, kusjuures Narva ise oli maatasa tehtud, nagu tänapäeval Mariupol või Bahmut. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli see monument aga suure isamaasõja võidu mälestusmärk.
Ukrainas toimuva sõja tõttu muutus monument lõhestavamaks kui kunagi varem pärast 1991. aastat. Seega otsustas meie valitsus 2022. aasta augustis viia tanki sõjamuuseumisse. Selle tulemusena tabasid Eestit meie ajaloo suurimad hajutatud teenusetõkestamise ründed.
Tänu meie valmisolekule ei pannud enamik Eesti elanikke seda tähelegi. Juhtum kinnitas, et ettevalmistus aitab vähendada rünnakuid ja piirata kahju. Kuid see ei anna põhjust rahul olla – vastupidi. See juhtum on järjekordne näide selle kohta, kui oluline on kerksus ja pidevalt uusi vahendeid leiutavatest häkkeritest sammu võrra ees püsimine.
Selles kontekstis peavad nii avalik kui ka erasektor, õigupoolest ühiskond tervikuna, küberkerksuse nimel rohkem tööd tegema. Seda on lihtsam öelda, kui teha. Enamik inimesi ei mõtle kuigi palju järjekordse parandamist vajava turvaaugu ja potentsiaalselt kahjuliku turvaintsidendi vahelisele seosele. Seepärast peame rohkem kui kunagi varem tegelema teadlikkuse suurendamisega kõigil tasanditel.
Venemaa tegevus Ukraina vastu sissetungi eel ja selle ajal annab samuti tõsist mõtlemisainet seoses väljakutsega, mille sõda meie digiühiskondadele ja elutähtsate teenuste pakkujatele esitab.
Oleme näinud, kuidas Venemaa kujundab lahinguruumi kübervahendite abil, püüdes halvata Ukraina valitsusasutuste IT-süsteeme, tõkestades juurdepääsu usaldusväärsele teabele ja elutähtsatele teenustele ning proovides õõnestada usaldust Ukraina riigi vastupanuvõime vastu. Üks selline juhtum oli küberrünnak VIASATi vastu eesmärgiga häirida Ukraina sõjaväe juhtimis- ja kontrollsüsteeme ning valitsuse sidevahendeid, mille EL omistas Venemaale.
Küberrünnakute sihtmärgiks oli tsiviilotstarbeline elutähtis taristu: elektrivõrgud, raudtee, telekomiettevõtted. Meie õppetund on viia nende elutähtsate teenuste pakkujad tasemele, kus nad on suutelised sellistele rünnakutele vastu seisma. Eestis on suur osa elutähtsast taristust erasektori käes. Ainus viis nende kerksuse tagamiseks on sujuv koostöö era- ja avaliku sektori vahel. Nii rahu- kui ka sõjaajal peab küberjulgeolek olema kogu ühiskonna pingutus.
Lõpetuseks tahan rõhutada rahvusvahelise koostöö tähtsust küberruumis. See hõlmab ka tööd selle nimel, et tagada vastutusele võtmine rahvusvahelise relvastatud konflikti raames kübervahenditega toime pandud kuritegude eest.
Eesti on juba ammu kuulutanud, et riikide tegevusele küberruumis kohaldatakse muude asjakohaste rahvusvahelise õiguse normide kõrval ka rahvusvahelist humanitaarõigust. Venemaa Ukraina-vastase agressiooni küberkomponent peaks ajendama meid veelgi kaugemale minema – suurendama arusaama sellest, kuidas kohaldatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse konkreetseid reegleid, kui relvastatud konfliktis kasutatakse pahatahtlikke kübervahendeid.
Mis on näiteks jõu kasutamine küberkontekstis? Milline on häkkerite IT-armees osalevate tsiviilisikute õiguslik staatus? Me peame neid küsimusi selgitama, et saaksime sisuliselt kindlaks määrata, mida tähendab rahvusvaheliste reeglite rikkumine küberruumis sõja ajal.
Nagu teate, on Eesti Venemaa Ukrainas algatatud sõja kontekstis rääkinud palju sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja agressioonikuritegude eest vastutuse tagamisest. See tähendab õigluse jalule seadmist, aga ka heidutuse tugevdamist, karistades neid, kes rikuvad kõige pühamaid rahvusvahelisi seadusi ja norme.
Mida saame aga ette võtta kuritegudega, mis pannakse toime küberruumis või kübervahendeid kasutades? Ka siin on meil selge seisukoht – vastutajad tuleb vastutusele võtta kasutatud vahenditest hoolimata. Ukrainas, nagu ka teistes relvakonfliktides, ei tohi pidada küberrünnakuid relvakonflikti ajal muust sõjalisest kampaaniast eraldiseisvaks. Sama loogika peaks kehtima ka vastutuse kohta.
Eesti toetab igati Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle mandaati, ja tööd, mida see teeb, et uurida kohutavaid kuritegusid maailma konfliktipiirkondades ja Ukrainas. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on keskne tähtsus ka rahvusvahelise kriminaalõiguse ajakohasuse säilitamisel ja selle tagamisel, et küberruum ei võimaldaks hirmutegude toimepanijatel uurimise ja süüdistuse esitamise eest kõrvale hiilida.
Kiidan tööd, mida on siiani tehtud, et määratleda lähenemisviis rahvusvahelise kriminaalõiguse reeglite kohaldamisele kübervahendite kasutamise suhtes. Üks suurepärane näide on nõunike nõukogu jõupingutused seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi küberoperatsioonide suhtes kohaldamisega.
Me peame aga jätkama rahvusvahelise kriminaalõiguse nüüdisaegsete katsumustega vastavusse viimist ja tagama, et seda kohaldatakse. Kurjategijatel ja eriti sõjakurjategijatel ei tohi olla võimalust end küberruumis oma vastutusest puhtaks pesta.
Küberheidutuse tõhususe parandamine pahatahtlikele jõududele hinna kehtestamise ja selle suurendamise teel ei ole lihtne. See töö peab hõlmama rohkem ja kollektiivseid süüdistusi küberohtude eest vastutavatele riiklikele osalistele. Seega jätkub meile tööd veel paljudeks aastateks.
Lõpetuseks tahaksin õnnitleda Ukrainat NATO Küberkaitsekoostöö keskuse liikmeks saamise puhul. Ukraina kogemused on teinud sellest moodsa sõjapidamise kübermõõtme mõistmise liidri. See liikmesus annab meile hea võimaluse õppida oma Ukraina sõpradelt.
Aitäh teile ja soovin teile head konverentsi!
