austatud Islandi Vabariigi president,
lugupeetavad spiikrid,
Lubage mul alustada kahest tänusoovist.
Ma tänan teid, head 20. augusti klubi liikmed, ettepoole vaatava tarkuse ja üksmeele leidmise eest.
Ma tänan Islandit teie julguse ees toetada Eestit iseseisvuse taastamise teel. Eestlastele jääb alatiseks meelde teie otsustavus aastatel 1990 ja 1991, mil te astusite demonstratiivselt ja mõjukalt Balti rahvaste poolele. Sestap kannab Tallinna kesklinnas, meie välisministeeriumi ees väljak nime Islandi väljak ja seda juba 30 aastat.
Eesti iseseisvuse taastamise aegne Islandi president Vigdís Finnbogadóttir rääkis sageli võrdõiguslikkuse ja demokraatia tulevikust ja lootustest. Ükskord illustreeris ta seda ka näitega oma rahvale omasest tunnetusest.
Nimelt toitub viikingite vana maailma keskse sümboli – saarepuu – üks juurtest tarkusest, kui teist toetavad kolm meie kõigi saatust kujundavat jumalannat: Urd, Verdandi ja Skuld. Minevik, Olevik ja Tulevik.
President arvas, et just vana müüdi Ilmapuu kujundis näeme tulevikku suunatud lootuseks tarvilikku koostöövaimu, optimismi ja õilsameelsust.
Seesama maailmakäsitlus on omane ka eestlastele ja iseloomustab kenasti seda otsust, mis tehti siinsamas saalis 35 aastat tagasi 20. augustil 1991. Selles on ühendatud kõik need Ilmapuud toitvad juured.
Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kokkuleppena sündinud toonase parlamendi selge ja liigse sõnarikkuseta otsus – taastada Eesti riiklik iseseisvus – arvestas minevikku ja olevikku kogu oma keerukuses ning seadis väga selge sihi ettepoole läbi Põhiseaduse Assamblee loomise.
See, et uue põhiseaduse kirjutamisse kaasati kõik poliitilised jõud, oli riigielu tuleviku korraldamisel olulise tähtsusega.
Siis oli siin saalis seda vajalikku tarkust ja mõistmist, et Eesti tulevikutee vajab üksmeele otsimist ja üksmeele leidmist meie ühiskonnas. Selle taustaks olid ülimalt pingelised päevad, otsustajate ja osaliste teadmatus saabuva suhtes, kuid samas kõige ülene kohusetunne oma maa ja meie inimeste eest. Eesti tuleviku eest.
Ent tulevikku ei looda vaid rasketel tundidel. Tulevikku loome igapäevaste otsustega ja valikutega. Ning ka nendel juhtudel on vajalikud otsused, mis peavad meid koondama üksmeele otsimisele ja mitte ajama eri suundadesse erakondasid või huvisid pidi.
Muidugi ei tähenda see kõigi mõtete üheks painutamist, vaid tahet ja oskust ühistele seisukohtadele jõuda, et vaidlusest ja argumentidest kasvaks üksmeel, seisukohtade keskpõrand.
Head sõbrad,
See päev, see 20. august 1991, mida olime oodanud läbi pimeda öö ja koiduajal, pani meie õlgadele küll vabaduse raskuse, kuid mis kõige tähtsam, avas meile võimalustest rikka välja tegutsemaks oma maa ja rahva hüvanguks, meie riigi iseseisvuse ja meie inimeste vabaduse heaks.
Põhiseaduse kolmas rida ütleb ju ühemõtteliselt, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.
Niisiis, meist kõigist sõltub vabaduse püsimine. See jääb alatiseks Eesti rahva kohuseks, vastutuseks ja ka võimaluseks. Ma loodan, ei – ma olen kindel –, et me kasutame seda võimalust.
Sest ilma vabaduseta ei oleks seda Eestit, mille taastamist me täna tähistame. Ja meiegi saarepuu saab jõudu samadest allikatest, mis hoiavad kasvamas Islandi viikingite sümbolit.
Täpselt aasta tagasi, samuti 20. augustil, ütlesin, et vabadus ammutab jõudu enesekindlusest ja vastutusest, mitte hirmust ja ebakindlusest.
Arvan, et enesekindlus ja vastutus ongi kaks olulist sõna, mis andsid sisu ja värvi 20. augustile 1991. Need on toonud meid tänapäeva ning enesekindlus ja vastutus kannavad meid ka edasi.
Suur tänu teile!
