Jälle on saabunud augustikuu viimane nädal, mis nagu ikka annab märku, et Eesti diplomaatiline mesilassülem on kodumaal viimast päikesevanni võtmas, et siis jälle maailma laiali lennata ja eesti asja ajama ning meie huvisid kaitsma hakata. Tore on teid kõiki siin näha, tore on teiega olla, juttu vesta ja maailma lahti harutada.
See maailm on pidevas liikumises, nii heas kui halvas. Konfliktsust on palju, kannapöördeid on rohkelt, sekka eneseupitamist ja vaigistamist. Mis kümnend tagasi oleks olnud üllatav, ei üllata enam kedagi. Eks see anna meile õpetust, et miski pole püsiv, valmis tuleb olla sellekski, et pauk, kui mitte kusagilt mujalt, tuleb ka luuavarrest.
Selles maailmas tuleb olla ergas ja ärgas. Seda on meie diplomaatiline perekond püüdnud ka alati olla. Seda meeleolu olete te hoidnud, maailmale näidanud, et Eesti on vaba ja põhimõtetega riik, kes on valmis seda vabadust ja neid põhimõtteid edendamise kõrval ka kaitsma. Selle eest teile kõigile suur tänu.
Head diplomaadid!
Meie välispoliitika keskmes on julgeolek selle täies tõsiduses. Naaberriik Venemaa peab Ukrainas jätkuvalt vallutussõda, sõda ilma halastuseta. Vahendiks hirm ja õud.
Eesmärgiks Ukraina rahva alistamine, suuremas plaanis demokraatliku maailma nõrgestamine ja uute maailma suunavate põhimõtete peale sundimine. Põhimõtete, mis tunnistavad vaid jõudu ja väiksemate arvel tehtavaid suurriiklike tehinguid.
Säänses maailmas ei pruugi meil kohta olla, mispärast on kogu meie tegevus, seniks kuni Putin ja tema Venemaa pole taltunud ning muutnud oma arusaamu maailmast, eksistentsiaalse alatooniga.
Möödunud nädalajagu päevil oleme näinud mitmeid pingutusi rahu nimel Ukrainas. Kartuse kõrval on ka lootust olnud õhus rohkem kui varem. Kas see lootus realiseerub millekski, mida me soovime, mis kindlustab õiglase ja kestva rahu, on siiski vara veel ütelda.
Seepärast tuleb meil end ikkagi tõsimeelselt halvimaiks arenguiks valmis panna, nii meil kui ka Euroopal, nii NATOl kui ka Euroopa Liidul, seda ka siis kui Ukraina küsimuses jõutakse mingisuguse osapoolte poolt vastuvõetud kokkuleppeni.
2025. aastal on neis tuleviku ettevalmistustes toimunud mitmeid olulisi edasiminekuid, mis tugevdavad meie positsioone ja annavad kindlust.
NATO tippkohtumise otsus Haagis, et liikmesriigid kulutavad aastaselt riigikaitsele 5% SKPst, on äärmiselt tähtis märk valmidusest ja võimest astuda vastu järgnevate kümnendite proovikividele. Nüüd tuleb see otsus tegelikuks ja tuntavaks jõuks vormida, teha seda tõhusalt ja riigikaitse laia konteksti silmas pidades.
Nii kaua kui Putin on olemas, nii kaua kui Venemaad juhivad Putini-laadsed tooted, ei pea me mitte olema ainult valvsad, vaid tegutsema ka nii, et idast tuleval kurjusel oleks raske rakenduda.
Eks sõjast meie lähiümbruses anna märku ka ründedroonide intsidendid, mis jõuavad ka meie piiride lähistele. Me ei pea ainult olema häälekad selle kurjuse paljastamisel, vaid looma pidevalt tingimusi, mis seda kurjust ohjeldavad ja maha suruvad.
Eesti lähenemine on olnud selge – Venemaa rahvusvaheline isoleerimine, Venemaale sanktsioonide kehtestamine ja nende rakendamine, Venemaa tema poolt toimepandud kuritegude eest vastutusele võtmine ning Ukraina igakülgne toetamine.
See ei ole protsess, mis annab kiirelt tulemusi. Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, kuid seda kindlamini, ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub kurjamil sõjamasina käigus- ja oma ühiskonna kooshoidmine.
Tänan Teid, et olete kurjusele meelekindlalt vastu astunud, kahtlejatele nende sammude vajalikkust seletanud ja selgitanud, paljudele hoogu andnud ja innustanud. Kui nii edasi, siis lõpuks vaob ka Venemaa.
Ukraina. Palju on juttu sellest, kuidas ukrainlased meie eest sõdivad ja kuidas Euroopa, võib olla isegi demokraatliku maailma tulevik, sepistatakse Donbassi väljadel.
See on muidugi tõsi. Meie, kes me agressori piiridel elame, saame sellest paremini aru kui need, kes rohkem eemal. Kuid meie hoiakud ukrainlaste toetamisel ei ole kantud pelgalt meie eneste ratsionaalsetest kaalutlustest. Meid kannab ka solidaarsus nõrgema-väiksemaga, vastuseis vägivallale ja jõhkrutsemisele, inimlik kaas- ja õiglustunne ning vabaduse väärtustamine.
Mul on hea meel, et arengukoostöö programmidega, aga ka südamega üksiktegutsejate kaasabil, oleme teinud nii mõnegi ukraina perekonna, paljude sõda lähedalt näinud laste, teismeliste ja noorte elu rõõmsamaks, andnud neile usku ja lootust, et tulevik on turvalisem ja lootusrikkam.
Sellise humaansusest kantud hoiakuga peaksime vaatama ka teisi sõjakoldeid, suutma olla solidaarsed ka nendega, kes kannatavad vägivalla all meist kaugemalgi.
Head kaasteelised!
Euroopa Liidust oli kaitsekulutuste juures juba juttu, see on seotud suuresti Euroopa Liidu mõjuvõimu ja selle säilimisega, kuid ei ole mõtet loota, et ainult kulutused kaitsele kindlustavad mõju.
Euroopa Liitu on hoidnud koos ja edenemises uuendusmeelsus ning edasipüüdlikus majanduses, pidev innovatsioon ja uute tõhusamate lahenduste otsimine.
Viimasel ajal on tuntud kõhedust, et see meeleolu on kuhtumas. Lugegem siis korra veel Draghi aruannet ja seadkem end sealsete ettepanekute lainele – rohkem innovatsiooni ja vähem regulatsioone – muidu lähevad teised eest ära ja nende püüdmine pole enam võimalik.
Muu maailmaga suhestumisel ei piisa enam lihtsast teadmisest, et oleme – mõtlen Euroopa Liitu – üks suuremaid majandusi, 4-vabaduse ja demokraatia jüngrid, kestliku arengu eest seisjad ja suurimad abikäe ulatajad.
Oma sõnumites tuleb olla edasipüüdvam ja tegevuses otsustavam. Muule maailmale järjepidevalt ja sisendusvõimega seletada, et Liidu senine, teiste imetlust pälvinud edu, tuleneb meie väärtussüsteemist – demokraatiast, õigusriigist, inimõigustest ja vabadustest, ning see väärib järgmist.
Muidugi ei tohiks me ainult seletamisega piirduda, vaid teisi tuleb ka kuulata, toetada ja heatahtlikult suunata.
Eesti on kõige selle osa. Oleme samasugune sõnumikandja. Meie suhtlusring ei ole enam lähiümbrus või piirkond. Me räägime ja meiega tahavad rääkida inimesed üleilma – Botswanas, Kiribatil, Indias, Namiibias, Vietnamis, Singapuris, Uus-Meremaal, Dominikaani Vabariigis, Tšiilis.
Tõsi, asi pole muidugi ainult suhtlemises ning oma sõnumite viimises, vaid ka majandus-kaubandusvõimaluste laiendamises.
Aitäh kõigile, kes on selle suhtluse korralduses kaasa on aidanud ja õla alla pannud. Ainult ühiste jõududega on see võimalik olnud.
Sõbrad!
Kuigi idast on meid aastasadu pitsitanud Venemaa oma erinevais ilminguis, oleme me siiski sattunud elama piirkonda, mida maailm tunneb kui heaolu ja õnnelike ühiskondade pärusmaad.
Põhjamaad, kõik nad on suutnud viimase 100 aastaga ehitada üles sellise ühiskondliku kokkuleppega riigid, kus inimesed tunnevad end vabalt ja võrdselt, kus ühiskondlikud teenused on eeskujuks teistele. Kus kord ja vabadus ning vaim ja võim on tasakaalus ning teineteist täiendavad, kus mujal oma pead tõstval populismil ja radikaalsusel on loodetavalt vähem kandepinda. Meie, eestlased, oleme viimasel 35-l aastal teadlikult või alateadlikult sarnase elu poole püüelnud ja paljutki saavutanud.
Maailm on aga muutumas. Sellega koos võib ohtu sattuda meie elulaad, muutuda hoiakud, ja mitte avatuse ning mõistlikkuse poole. Seepärast on Põhjala-Balti koos tegutsemine, ühte jalga astumine, üha olulisem.
Julgeolek ja selle ümber tiirlev on toonud NB8sse uue hingamise, kuid meil tuleks suunata oma pilgud kaugemale, vaatama oma koostööd ja koosolemist laiemalt, võimalikult palju riigi ja ühiskonna erinevaid sektoreid hõlmates.
Ja lõpetuseks – ärme unusta pehmet jõudu. Mu enda kogemus ülikoolis töötades on mind veennud selle väärtusest ja mõjujõust. Pehmel jõul on oma koht välispoliitikas, see suurendab meie nähtavalolekut nii lähedal kui kaugel, see võimaldab ulatada abikäsi sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem vaja on, see hoiab solidaarsust.
Oleme suutnud pehmet jõudu siiani päris tõhusalt ära kasutada. Eesti e-Riik ja e-teenused, meie küberkaitseoskused on kõikjal tuntud, meid teatakse ja meilt oodatakse teenäitamist. Ükskõik kellega ma maailmas ka ei kohtuks, on Eesti digiareng neile teada. Samaväärset potentsiaali omab Eesti haridus, see kuidas me omi lapsi õpetame ja üleilmselt häid tulemusi saavutame.
Viimastel aastatel oleme rohkem tähelepanu pööranud tehisintellektile, mis kätkeb endas nii uudse tehnoloogia kui ka hariduse aspekti. See võib muuhulgas anda meile tulevikus tõhusa pehme jõu platvormi.
Unustada ei tohi ka kultuuri. Selle kinnituseks on meie helisaadik Arvo Pärt, aga ka Veljo Tormis, Erki-Sven Tüür, kelle nimi, kelle muusika on teinud Eesti suuremaks, tuntumaks, ilusamaks, ja teevad seda ka edaspidi.
Järgmisel aastal saame eeldatavalt ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks. Tänases hüplikkus maailmas on inimeste õigused ja vabadused nagu meie neid tunneme ja austame, kui mitte ohus, siis surve all kindlasti.
Ühelt poolt ideoloogiline fundamentalism, teiselt poolt äärmuslik populism on hakanud Inimõiguste deklaratsiooniga kokkulepitud põhimõtteid murendama.
Seepärast pole meie, oma ajaloos teistkordne nõukogu liikmesus, tähtis mitte ainult meile endile, vaid kogu demokraatlikule kogukonnale. Jõudu teile kõigile sellesse võitlusse astumises. Kindlasti on ka presidendil oma roll sellel teel.
Tänan teid kõiki, tänan ka teie abikaasasid ja lapsi, muidki pereliikmeid, kes on sellel diplomaatia tohuvabohus teiega kaasas ja toetuseks. Te olete asendamatud – nõnda öelda võimendid ja võimaldid – ilma teieta jääks Eestil palju tegemata, nii mõndagi saavutamata. Olge tublid! Aitäh teile!
Käesoleva aasta 19. juunil sai Eesti vapp 100 aastaseks. Selle kilbil on, nagu väidab statuut, kolm sinist leopardina kujutatud lõvi. Vajalik on, et need kolm sinist leopardina kujutatud lõvi seisaks teie kaasabil väärikalt, valvsalt, õiglaselt ja koosmeeles kui mitte rohkem, siis vähemalt järgmised 100 aastat.
Suur aitäh ja nautige õhtut aias, mis ei ole tuntud üksnes oma rooside, vaid ka töökate mesilaste poolest!
