Head inimesed.
See oli minek, mis puudutas paljusid Eesti kodusid, paljusid Eesti peresid. Kas mindi ise või läksid sugulased või sõbrad.
1944. aasta suurpõgenemine ei olnud sõja jalust varju minek, vaid põgenemine uue Nõukogude okupatsiooni eest, kui Punaarmee oli jälle suure osa Eestist vallutanud.
1940. ja 1941. aasta terror – tapmised, vangistamised, küüditamised – olid kõigil meeles ning et seda mitte enam kogeda, valisid kümned tuhanded meie kaaskodanikud ohtliku tee peamiselt üle Läänemere. Kes pages Rootsi, kes Saksamaale, kes alguses Soome, kes veel kuhugile.
See raske teekond oli täis südamevalu kodumaa ja siiajäänute pärast. Teekond napi pagasiga või üldse pagasita tundmatusse. Teekond, mis paljudele katkes sügismerel enne vabale kaldale jõudmist.
Minu ema läks enda vanematega Saksamaale, kuid jäi sinna lõksu ning tuli lõpuks uuesti koju. „Tagasi jõudsin nälginuna, oma ainsas sitsikleidis ja tõdemusega, et olin saanud liiga vara täiskasvanuks,“ võttis ema oma päevikus kokku nende ligi aasta pikkuse põgenemisloo.
Kümned tuhandeid eestlased aga jäidki võõrsile, ehitasid seal uue kodu ja suutsid töö leida. Tugev Välis-Eesti kogukond aitas oma riiki meeles hoida ja sünnimaad südames kanda ajal, kui Eesti oli totalitaarsete režiimide kokkuleppe järel maailmakaardilt otsekui pühitud.
Nii siin kui sealpool Läänemerd ei lastud meie riigil unustusse vajuda. Eestlaste vabadusetahe oli tugevam võõrast võimust ja lõpuks jäi võit ikkagi meie poolele: taastasime oma Eesti Vabariigi.
Head sõbrad.
Vabaduse värav on alati kitsas. Stockholmis seisabki Manilla Holme neemel hallist graniidist kitsa piluga mälestusmärk 1944. aasta paadipõgenikele „Vabaduse värav“ – Frihetens port.
Kujur Matti Variku monumentaalset sammast võib võtta kui tänu kõigile neile kõigis riikides, kes andsid eestlastele varjupaiga ja mälestusavaldust neile tuhandetele, kelle tee võõrsile traagiliselt katkes.
„Vabaduse värava“ ees seistes mõtled sellele ebaõiglusele, mis Eesti rahva 20. sajandil laiali pillutas, ühele ja teisele poole Külma sõja raudset eesriiet ning sellele, kuidas me möödunud sajandi lõpus hirmu tundmata jälle kokku saime.
Hirm oli see, mis sundis Eestist 80 aastat tagasi põgenema. Nüüd, 80 aastat hiljem, oleme enesekindlad, oskame ja suudame ennast kaitsta ning siin vaba maailma piiril seisame koos liitlastega NATO-st ja Euroopa Liidust. Eesti saab tunda end julgelt ja kaitstult.
Ma tänan.
