Relvastatud võitluseks paisunud ülestõus võimaldas lühikeseks ajaks taastada sõnavabaduse ja mitmeparteisüsteemi. Uus valitsus jõudis talle antud nappide päevade jooksul deklareerida oma kodanikele ja maailmale Ungari rahva soovist astuda välja NSV Liidu mõjusfäärist, et hakata ise kujundama oma tulevikku.
Nõukogude tankid sõitsid neist püüdlusist 1956. aasta novembri hakul jõhkralt üle. Revolutsiooni juhid vangistati ja hiljem hukati, kümned tuhanded arreteeriti, sajad tuhanded olid sunnitud põgenema. Ungari peale laskus öö, samasugune, nagu valitses Eestis ja kõikides teistes Teise maailmasõja lõpuaastal okupeeritud riikides.
Kuigi revolutsioon suruti maha, ei olnud see mõttetu. 1956. aasta ülestõus signaliseeris maailmale ja ennekõike ikestatud riikide rahvastele, et nad ei kavatse võõra võimuga leppida. Ungaris korraks läidetud leek süttis taas: 1968. aastal Tšehhoslovakkias, 1980. aastal Poolas, 1980. aastate lõpus kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas. Kuni kurjuse impeerium varises kokku ja rahvad said vabaks.
1956. aasta revolutsioon Ungaris oli tõe tund. Siis pandi Euroopas enam kui 30 aastaks paika Külma sõja rindejoon. Samaaegse Suessi kriisiga hõlvatud demokraatlike suurriikide toetus Ungarile jäi jõuetuks retoorikaks. Äsja sõnades Stalini isikukultuse ja kuritööd hukka mõistnud NSV Liidu juhtkond purustas illusiooni, justkui ollakse valmis ka õiglaseks hinnanguks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele peale surutud vägivaldsele süsteemile.
Eesti rahvas mäletab ja mälestab oma vapraid Ungari vendi ja õdesid sel poolsajandi tagusel lootuste ärkamise päeval.”
