Rõõm on täna tähistada koos teiega Kaitseväe Akadeemia 100. aastapäeva.
Mul on hea meel, saan seda teha oma kodulinnas Tartus – ülikoolide linnas ja tarkuse pealinnas. Kaitseväe Akadeemiagi on olnud siin samas Riia mäel ligemale kakskümmend viis aastat Eesti ohvitseride alma mater ning meie ohvitseritraditsioonide häll.
Sellest majast on tänaseks välja kasvanud terve põlvkond Eesti ohvitsere, neid on pea 800. Ootan hetke – ja see hetk jääb tõenäoliselt minu praegusesse ametiaega – kui saan anda ka kindrali pagunid mõnele ohvitserile sõjakooli esimestelt põhikursustelt.
Nõndaks on rõõm tõdeda, et Eesti sõjaline haridus on tänaseks tugevate juurtega. Aga seda tarkusepuud peab järjepidevalt kastma.
Eesti ees seisvad julgeolekuväljakutsed ei ole viimase kahekümne viie või isegi selle saja aasta jooksul kuidagi vähenenud. Meie peamine julgeolekuoht pärineb küll samast suunast, kuid on omandanud palju mitmekesisemaid vorme. Ka muutused maailmas toimuvad kiiremini ja tulevik on üha raskemini ennustatavam. Kuid iga kaitseväelane teab, kuidas sellises olukorras toimida. Nimelt: tuleb olla valmis ja valmistunud.
Just parim võimalik valmisolek ongi Eesti kaitseväe peamine ülesanne ka täna ja edaspidi. Järgnevad aastad saavad olema meie tuleviku ohvitseridele ja allohvitseridele põnevad. Seega kadetid ja õppurid, ma kiidan teie karjäärivalikut.
Võtkem kasvõi moodsad relvasüsteemid, mis peagi kaitseväes kasutusse võetakse: liikursuurtükid ja mitmikraketiheitjad, kaldakaitseraketid ja meremiinid ning kauaoodatud keskmaa õhutõrje. Eesti vajab järgnevatel aastatel aina rohkem tarmukaid ohvitsere ja allohvitsere, kes kõik need süsteemid meie riigikaitse hüvanguks tööle panevad.
Samuti vajame me tulevikus üha enam loovat sõjalist mõtlemist, et lihvida ja ajakohastada Eesti sõjalise kaitsmise plaane. Ja mitte ainult meie enda omi.
Ka NATO kaitseplaanide koostamisel peavad Eesti ohvitserid olema edaspidigi eestvedajateks oma ekspertiisi ja initsiatiiviga. Meil on tulevikuski vaja ohvitsere, kes teeks teoks äsja alustatud NATO eesmise kaitse strateegia.
Kuid kasvava tähtsusega on ka ülesanne, mis vahel kipub võibolla varju jääma, kuid mis ometi on teistest vaata et kordades tähtsam. Selleks on loomulikult ajateenijate väljaõpetamine. On ju tänased ajateenijad meie homsed reservväelased. Ja reservväelased on teadupärast meie põhiline lahingujõud.
Väikeriigi kaitsevägi saabki olla ainult nii tugev, kui tugev on tema reservväelane. Nii on meie sõjalistel juhtidel ka tulevikus vastutusrikas roll vormida ajateenijatest oskuslikud ja ühtehoidvad reservväelased.
See kõik paneb loomulikult ka suure vastutuse Kaitseväe Akadeemiale, nii siin õppijale, kui ka õpetajale. Aga Kaitseväe Akadeemia, nagu iga teise kõrgkooli peamine jõud ongi see, et siin saavad vahetult kokku õppejõudude elu- ja lahingkogemus ning õppurite nooruslik loovenergia.
Mäletan oma rektoriaegadest, et seda sümbioosi hästi hoides, teinetest täiendades ja mitte piirates, ongi võimalik uudse tarkuse sünd. Sellest sünnibki see tarkus ja nutikus, mis teevad väikse riigi sõjaliselt tugevaks.
Soovin teile tänase päeva puhul edu ja jõudu meie kaitseväe vaimu edasikandmisel. Olgu Kaitseväe Akadeemia ka järgmise saja aasta pärast Eesti ohvitser- ja allohvitserkonna loovuse, harituse ja tõhususe allikas.
Eesti eest!
