Ütlen ilma pikema jututa kohe alguseks ära selle kõige olulisema - head Tuglase Seltsi 40. aastapäeva!
Siin saalis on palju neid, kelle jaoks meie kahe riigi ja rahva ja kultuuri vaheline mõistmine ning koos olemine ja koostöö on südame asi, ja paljudele elu töö. Aitäh teile!
Lydia Koidula kirjutas aastal 1881 Soome sillast nõnda:
Silla otsad ühendatud
Kandes ühte isamaad
Tõe templiks pühendatud...
Nägu - millal tõeks saad?!
See tekst oli Eesti sajakroonisel rahatähe tagumisel küljel, seal kus on kujutatud Põhja-Eesti pankrannikut. Rannik, kust see sild algab, või lõpeb, oleneb kumba pidi vaadata.
Seda kujundlikku silda ei ehita ministeeriumid, ülikoolid või äriühingud. Seda ehitavad inimesed. Inimesed nagu teie.
Ilma Tuglase Seltsita oleks meil vaid mõtteline sild, aga täna on meil see sild täis elu, ühistegevusi ja ühiselt tehtud ajalugu, mis peab olema ka meie pikaajaliste heade suhete vundamendiks. Raamatututvustused, näitused, kultuurireisid, ajakiri Elo, keeletunnid soomlastele ja eestlastele, seltsitegevus üle kogu Soome, raamatukogu, ja muidugi Mardilaat. Ühishingamist oleks teieta vähem, ja selle võrra meie meel ja keel vaesem.
Eesti ja Soome läbikäimist on ikka aidanud meie ühine salakeel – krüpteeritud keel, mida keegi teine ei suuda lahti muukida. See salakeel ühendab meid nähtamatu nabanöörina ja teineteise keele täielik mõistmine, keeleõpe, teineteise kirjanduse tõlkimine peab alati jääma. Ka seeläbi kindlustame, et saame tulevikus koos veel tugevamad ja õnnelikumad olla.
Eesti ja Soome majandused on põimunud ning lõimunud on inimestevahelised suhted ja saatused. Iga kahekümnes eestlane elab Soomes. Tiheda läbikäimisega harjutakse kiiresti ja seda varsti isegi ei märgata. Nagu ei märka me karget ja puhast põhjamaa õhku enda ümber. Sa tead, et see on alati olemas ja kindel. Tundsime sellest vahetust läbikäimisest suurt puudust iseäranis koroonapandeemia aastatel, mil palju kahjuks ära jäi või lükkus tulevikku. Nüüd saab see tugev inimestevaheline sild taas toimida ja mida rohkem omavahel läbi käime, seda tugevamad oleme.
Soomel on lõunapool lahte miljon sõpra. Eesti sai riigina astuda Soome kõrvale ÜRO-s 31 aastat tagasi, kui taastasime iseseisvuse. Euroopa Liidus põimusid meie teed 18 aasta eest. Oleme nendes organisatsioonides olnud teineteisele head partnerid. Nüüd on võimalik, et Soome astub Eesti kõrvale NATO-s, mis põimib kokku ka meie riikide ja rahvaste julgeoleku. President Putini alustatud täiemahuline sõda Ukrainas on murendanud Euroopa ja kogu demokraatliku maailma senist julgeolekupilti. Paljud riigid on kardinaalselt muutnud oma välis- ja julgeolekupoliitika tõekspidamisi.
Tallinnas ja Helsingis näeme me ühtemoodi selgelt, kes on agressor ja kes ohver, kui ettearvamatu, küüniline ja brutaalne võib olla valitsus, kes alustas Euroopa südames Teise maailmasõja järel oma naabri vastu ohvriterohkeimat sõda. Ukraina väsimatu toetamine tugevdab ka meid endid. Ka siin on põhjus, miks me ei tohi väsida ja lootust kaotada.
Lõpetuseks tagasi meie tänase päeva nimikangelase juurde.
Friedebert Tuglas kirjutas 1925. aastal Helsingist oma Elole nii: „Armsakene, olen ainult paar päeva olnud Sinust eemal, ja juba näib, nagu oleks kulunud igavik. Võib-olla, on see tõesti hea, et me pisut lahus oleme, kuid siiski, siiski… /…/ Kuidas saaks nii korraldada, et siis üksteise juures oleks, kui just eriti seda tahad, kuna igaval, argipäevasel tujul üksteisest kergesti võiks eemal olla!...“
Nii nagu Friedebert ei saanud ilma Elota ja Elo ilma Tuklata, nii ei saa meie ilma soomlasteta ja teie ilma eestlasteta. Igaval argipäevalgi võiksime koos olla.
Tuglas elas oma ajast ees. Soovin ka Tuglase Seltsile julget tulevikku vaatamist ja uuenduslikku meelt, et ka järgnevatel aastakümnetel oleks põhjust kokku tulla ning kahe rahva ja riigi laialdasest kultuurikoostööst rõõmu tunda ja edasisi sihte seada.
Tänaseks soovin aga head peotuju!
