Tänane konverents kannab pealkirja „Õpetaja kriiside keerises“. Tõsi on see, et viimased aastad on olnud üsna lakkamatu kriisist kriisi tormamise tunne. Üks keeris teise järel kisub endasse ja sunnib rabelema, et üldse pead pinnal hoida. Mõni neist – pean silmas koroonaviirust – on loodetavasti peatselt mööduv, teised, näiteks õpetajate puudus, hoiab tormipilvi meie peade kohal veel mitukümmend aastat.
On mõistetav, et mured ja muutused kulutavad inimesi ning alati, kui räägitakse kriisidest, kisub arutelu mustadesse toonidesse. On põhjendatud küsida, kuidas meie haridussüsteem vastu peab ja kohaneda suudab. Kuidas tulete toime teie, õpetajad, ja kas meie lapsed ikka saavad parimat võimalikku haridust.
Selleks, et me neisse küsimustesse põhjalikult ning uute nurkade alt sisse vaadata saaksime, on aeg-ajalt kriisid isegi vajalikud. Kriisidel on omadus tuua teravalt esile senise süsteemi nõrkused ja käivitada uute lahenduste otsing. Nii näeme, et musta kõrval on neis muutustes ka palju heledamaid toone.
Koroonaviiruse tõttu sisse viidud distantsõpe on selle ilmekas näide. Ehk mäletate, kui aktiivselt jagasid õpetajad distantsõppe esimestel nädalatel omavahel internetis nõuandeid, kuidas tunde veebi kaudu teha, milliseid materjale ja platvorme kasutada. Keerulistes oludes nägime, et meie inimesi aitas hakkama saada loov lähenemine ja kiire kohanemisvõime.
Ka sisulise poole pealt said selgemaks distantsõppe plussid ja miinused. Õpetajate kogemust uurinud Tallinna Ülikooli teadlased on välja toonud, et distantsõpe andis varasemast enam võimalusi õpilaste tugevuste ja nõrkuste märkamiseks. Tänu sellele oli võimalik õppeprotsessi paremini individuaalsetele vajadustele vastavaks kohendada.
Nägime veel, et ühele osale õpilastest sobiski kodus koolitundide läbimine isegi rohkem. Oluline õppetund olid ka see, kui tähtis on vastastikune tugi. Õpilastele lapsevanematelt, õpetajatele kooli juhtkonnalt ja kolleegidelt. Juba viidatud uuring näitas, et paremini said hakkama need koolid, kus valitses koostöine õhkkond.
Minu küsimus on – kuidas võtta distantsõppe ajal sündinud parimad kogemused kaasa tagasi klassiruumi? Sest nagu distantsõppel on omad probleemid, on seda ka kontaktõppel. Kahe aasta jooksul on mõlema eelised ja puudused saanud palju selgemaks, nüüd peab meil olema tarkust mõlema tugevused kokku põimida.
Kriisides sünnib kahte sorti lahendusi. Ühed aitavad kustutada kõige ägedama tulekahju, teised ehitavad tuleviku vundamenti. Võib väita, et nii koroonaviiruse põhjustatud ühiskondlikud raputused kui ka praegune vajadus pakkuda haridust tuhandetele Ukraina noortele, on pilguheit tulevikku. Küll äärmuslikul kombel, ent siiski kujutavad need endast protsesse, mis moel või teisel meie ühiskonda vältimatult ees ootavad. Meil oli tarkust olla nendeks mõnevõrra ette valmistatud – e-õppe tehnoloogiline baas oli suuresti välja töötatud, kuid varem polnud ajendit kõigi olemasolevate võimaluste kasutusele võtmiseks. Samuti on meil väärt kogemus keelekümblusega, mille laialdane rakendamine osutub vajalikuks nüüd Ukraina peresid abistades. Ent ikkagi tabas meid ootamatult vajadus hakata neid suures mahus kasutama. Aga kui see raputus aitab parimad praktikad muuta igapäevatöö osaks, oleme tulevikuks paremini valmis.
Lugupeetud õpetajad!
Õpetaja roll on pidevas muutumises, vastusena meie täienenud teadmistele õppimise ja õpetamise psühholoogiast. Samuti vastusena väliskeskkonna muutumisele, olgu selleks piiranguid seav viirus, kahanev rahvastik, tehnoloogilised revolutsioonid või muutuvad töösuhted. Ka õpetamise jaoks saab keskseks küsimuseks, kuidas mitte võidelda väliskeskkonnaga, vaid rakendada see enda kasuks tööle.
Oleme palju rääkinud sellest, et kool peab noortele andma varasemast rohkem – lisaks faktiteadmistele ka koostööoskusi, meediapädevust, teadliku kodanikuna tegutsemise võimet, kui nimetada vaid mõnda. See kõik tähendab, et ka õpetaja rollide palett läheb palju kirjumaks – alates sellest, et ta peab suutma olla igale õpilasele individuaalne partner ja näiteks märkama ka vaimse tervise muresid, kuni selleni, et kureerida õpilaste jaoks parimat õppimist toetavat sisu, haridustehnoloogia äppidest kuni YouTube’i kanaliteni.
Just nagu tänapäeva noorte vanemad on aina enam mittetraditsioonilistes töösuhetes, näiteks diginomaadid või tööampsajad, saab ilmselt ka hariduses tuleviku märksõnaks paindlikkus. Koolis käimine ei tähenda enam iga päev esmaspäevast reedeni kaheksast kolmeni klassiruumides istumist. Pigem näeb koolinädal välja selline, kus mõni päev on e-õpe, teisel tehakse kogukonnas projektipõhist õpet, kolmandal sõidetakse teise kooli oma valdkonna spetsialisti käe all mõnd haruldasemat ainet õppima, neljandal askeldatakse koole mööda rändava eksperimentide kohvri kallal, millega kaasnevad videoloengud. Ja oma õpetaja on selle keskel see ilmasammas, kes selle kõik seostatud maailmapildiks kokku lõimib ja noore individuaalset arengut jälgib ja toetab. See võiks olla mudel, mis aitab alles hoida kodulähedasi koole ja leevendada aineõpetajate nappust, säilitades kvaliteedi.
See kõik seab õpetajale suure vastutuskoorma. Senisest veelgi enam peame pöörama tähelepanu õpetajale endale. Mitte ainult tema erialastele oskustele, vaid ka üldisele heaolule. Olen oma esimeste ametikuude jooksul kõnelnud paljude asjatundjatega vaimse tervise teemadel, eriti seoses noortega. Need vestlused on välja toonud, et üldine teadlikkus vaimse tervise teemadest on madal – meil napib oskusi probleeme märgata ja neile reageerida. Seda nii enda kui ka teiste juures.
Kui kodus on keerulised olud, on õpetaja tihti peamine isik, keda noor saab usaldada ja kellele muresid kurta. Olude sunnil peabki õpetaja juba tihti tegema psühholoogi tööd, kui koolis vastav spetsialist puudub või on üle koormatud. Üks vaimse tervise asjatundjate soovitusi on, et meil kõigil võiks olla oskused anda vaimse tervise esmaabi. Õpetaja õigeaegne ja oskuslik sekkumine aitaks tõepoolest ennetada probleemide süvenemist. Kuid loomulikult ei saa me noorte vaimse heaolu koormat täies mahus panna õpetaja õlgadele. Vajame siin läbimõeldud süsteemi, kus on oma roll riiklikult koordineeritud lahendustel, eri taseme spetsialistidel ja meie kõigi teadlikkusel.
Vajalik abi peab jõudma ka õpetajate endini. Ei ole ju teiegi immuunsed muremõtete, sügavamate hingehädade ja läbipõlemise vastu. Siingi on olulised vastastikune toetamine ja hoolimine, milles on oma osa kooli juhtkonnal, omavalitsustel, lapsevanematel ja riigil. Me ei saa endale lubada ühegi õpetaja kaotamist.
Head siinviibijad!
Tänavu veebruaris Kadriorus noore haridustegelase preemiate üleandmisel ütlesid kolm laureaati ühest suust, et suurim probleem, millega tuleb tegeleda, on õpetajate puudus. Seda valdkonniti – et füüsikat, keemiat ja eesti keelt annaksid koolis ikka need, kes tunnevad nii valdkonda kui ka õpetamise kunsti – ja ka geograafiliselt: et sarnased võimalused oleksid Tartu ja Tallinna linnakoolide ning Värska ja Iisaku maakoolide õpilastel.
See ei ole probleem, mida saaks lahendada kampaaniatega. Püüan ise kohtumistel noortega rääkida neile, et õpetaja amet on üks olulisemaid elukutseid, sest nii saab kõige paremini maailma muuta. Teie saate enda õpilastele olla inspireerivad eeskujud ning teistele õpetajatele toetavad kolleegid. Sellele lisaks on tarvis, et ülikoolides saaksid tulevased õpetajad hea ettevalmistuse ning kogu ühiskond mõistaks ja tunnustaks õpetajate tööd.
Tulevikku suunatud vaade ja selle põhjal tehtud targad otsused on teinud Eestist arenenud riigi ja meie haridusest eeskuju kogu maailmale. Kriiside keerises võib silmapiir kergest silmist kaduda, kuid meie kõige suurem tarkus saab olla jääda igas olukorras õppimis- ja kohanemisvõimeliseks. Säilitagem seda endis ja arendagem meie noortes.
Tänan ning soovin jaksu üksteisele ja Eesti noortele arengupartneriteks olemisel!
