vabatahtlike juhid ning kõik teie, kes te vabatahtlikku tegevusega igapäevaselt tihedalt kokku puutute. Mul on hea meel näha, et teid on siia Tartu Loomemajanduskeskuse saali täna kogunenud nõnda palju.
Rõõm on seda suurem, et sel aastal on auhinnatavateks eelkõige need vabatahtlikud, kes tavaliselt laiema avalikkuse tähelepanu ei pälvi.
Nagu igas organisatsioonis, nii on ka vabaühendustes töid ja tegemisi mis nõuavad pidevat ja järjekindlat tegutsemist. Sageli on need ülesanded rutiinsed ja seega seostuvad vähem "tasuga" mida me eelkõige vabatahtliku tegevusega seostame. "Tasu" all pean siis silmas tähelepanu ning kiitust. Ja seda mitte ainult lähedalseisjatelt, vaid ka laiemalt avalikkuselt.
Kuid sageli on just selliste järjepidevust nõudvate ülesannete täitmine organisatsiooni tegevuse kestlikkusele põhimõttelise tähtsusega, ilma milleta jääksid läbi viimata paljud väga olulised tegevused. See tuleb hästi välja ka selle aasta autasustavate lugudest.
Eestlastele pannakse ikka pahaks, et me ei oskavat koostööd teha. Et isiklik edu ja isiklik rahakott on alati lähemal, kui naabritevaheline hea läbisaamine või panustamine ühistesse eesmärkidesse. Mööduvat majanduskriisi tunnetavad paljud ikka veel teravalt oma igapäevana.
Üsna arusaadavalt on keeruline ülimaks pidada ühiskondlikke väärtusi, kui kaalul on enda ja oma lähedaste heaolu. Seetõttu hämmastusin ma selle aasta autasustavate lugusid lugedes pidevalt, mõistes, kui palju on neid, kes oma tagasihoidlikul kuid pideval moel panustavad ühiskonna terviklikku toimimisse.
Mis motiveerib nägijat toetama vaegnägijate juhatuse koosolekute läbiviimist ning abistama selle juurde käiva tehnilise töö läbiviimisel? Ma usun ja tahan loota, et motivaatoriks on justnimelt võimalus aidata ühingu juhatuse liikmetel toimida üksikisikute asemel tervikliku meeskonnana, muuta ühing arvestatavaks partneriks. Et see inimene on ka täna autasustatavate hulgas, on ta oma tööga väga hästi hakkama saanud.
Möödunud aasta jooksul on mul olnud mitmeid meeldejäävaid kohtumisi vabaühenduste ja neis tegutsevate vabatahtlikega. Olgu nendeks siis asumi- või külaseltsid, päästjad. Viimastest on meelest kohtumine Purtse vabatahtlike päästjatega, tutvumine nende igapäevase töö ja tegemistega. Kuid samuti kitsasohtadega päästjate tegevuses. Selle valguses on mul eriti hea meel, et täna autasustatavate hulka on sattunud ka vabatahtlikke päästjaid.
Kuid miks on just need Purtse päästjad mulle selgelt meelde jäänud? Põhjus on tegelikult üsna lihtne ning ma usun, et paljudele teist siin saalis ei tule see tegelikult üldse mitte uudisena. Meeldejäävaks muutis kohtumise arusaamine, millist rolli need mehed lisaks päästetööle mängivad kohaliku kogukonna kooshoidjatena. Mitte ainult luues oma kohaloluga turvatunnet, vaid panustades ka kohalikesse üritustesse, tuues kokku piirkonna noori ja vanu.
Nii tõdesime üheskoos, kuivõrd oluline on oma tegevuse mõtestamine meeskonnatööna. Et vabatahtlik pääste ei ole mitte mõne karuse mehe soov adrenaliinilaengu järgi, vaid selle toimimiseks peab terve üks piirkond tundma ennast meeskonnana. Et vabatahtlikud ja elukutselised päästjad on konkurentide asemel partnerid, et päästjad ja kohalikud ettevõtjad saavad väga paljudel viisidel olla üksteisele kasulikud ja tegevusi vastastikku toetada. Näiteid võib siin tooma jäädagi.
Kuid et mitte liigsete sõnadega vähendada tänase päeva pidulikkust, tundub mulle paslik siinkohal lõpetada. Lõpetada tõdemusega, et mul on suur au ulatada siin ja täna tänukirjad neile inimestele, kes esiplaanile trügimata hoiavad oma järjepideva ja sihikindla tööga paljusid meie vabaühendusi elujõuliste ning toimekatena.
Lõpetada tõdemusega, et sellised inimesed on meile väga väärtuslikud. Mitte ainult vabaühendustes, vaid riigi ja selle toimimise seisukohalt tervikuna.
