Mul on kahju, et me pole nii pikka aega kohtuda saanud. Eriti kahju on mul sellest, et paljude teiega digitaalse arengu üle alustatud vestlused on pooleli jäänud. Jah, ajurünnakud, häkatonid ja muud sarnased ettevõtmised on jätkunud veebis ning andnud meile välgukiirusel uusi ideid, kuidas praegusest olukorrast paremini üle saada.
Olen uhke selle üle, kuidas me kõik üle maailma kiiresti veebi suundusime, et üksteist aidata, haridust toetada, e-kohtu teenuseid arendada, pakkuda nii palju kui võimalik ja teha seda kontaktivabalt. Eriti sooviksin tervitada Keenia peaprokuröri, kes on taganud, et keenialased saavad kohtusse pöörduda ja vaidlusi lahenda ka siis, kui neil ei ole võimalik reisida ja omavahel kokku saada. Kindlasti ei pöörduta Keenias tagasi endiste tingimuste juurde ka siis, kui reisimine on jälle ohutu. Miks peaks keegi sadu kilomeetreid maha sõitma, et teda ära kuulataks?
See on julgustav näide. Läbi pisarate, mida oleme valanud nende pärast, kelle oleme kaotanud, läbi meeleheite ja hävingu oleme leidnud lahendusi, mis aitavad meil paremateks ja võrdõiguslikemaks ühiskondadeks saada. Loodan, et kõik valitsused, kes on e-teenuste osutamise plusspoolt näinud, kavatsevad ka edaspidi neid pakkuda. See aitab maapiirkondade elanikel, samuti väikelastega naistel ja erivajadustega inimestel, kellel pole võimalik riigiametitesse minna ja nende uste taga järjekorras oodata, ühiskonnas pakutavale paremini ligi pääseda.
Pandeemia on meile andnud veel ühe positiivse õppetunni – kui me tõepoolest terve maailma rahalised ja teaduslikud ressursid probleemi lahendamiseks koondame, siis me selle ka lahendame. Aga ainult siis, kui mõistame, et lahendus tuleb leida nii kiiresti kui võimalik. Tunnen julgustust võidelda kliimamuutuste vastu– see probleem on inimkonna jaoks vähemalt sama ohtlik, kui pandeemia. Selle kiireloomulisust mõistetakse laiemalt. Mingil hetkel saame sellest üle – saabub päev, mil saame inimkonnana tagasi vaadata ja näha, et oleme suutnud CO2 kontsentratsiooni atmosfääris vähendada.
See pole päev, mil näeme planeedi Maa maharahunemist. Ootamatud tormid, kuumalained muidu mõõduka kliimaga paikades ja lumi seal, kus inimesed selle külma hingusega harjunud ei ole, jätkuvad ka pärast seda, kui oleme heitmete suurenemisele piiri pannud. Aga see on päev, mil oma lastele lootuse tagasi anname. Sest sellest hetkest alates saavad nad loota, et olukord planeedil hakkab tasapisi paranema.
Kui valitsused ühiskonna nõrgemaid liikmeid rohkem toetama hakkavad ja me suuname selle kire, mille me vaktsiinide loomiseks leidma pidime, kliimamuutuse peatamisse, siis jääb praegune aastakümme tulevaste põlvede mälusse kui suur taastumine.
Kui me ebaõnnestume, siis märgitakse seda kui lõpu algust.
Loodan, et peale jääb esimene, aga isegi kui see nii on, peame keskenduma paljude kiireloomuliste probleemide lahendamisele kaotamata seejuures võimet näha suurt pilti.
Eelmisel laupäeval tulid enam kui 160 riigi inimesed kokku, et maailm ära koristada. Viimase kolme aasta jooksul on selle algatusega liitunud enam kui 50 miljonit inimest üle maailma. Eestlaste poolt 2008. aastal algatatud maailmakoristuspäevast on tänaseks saanud üks meie aja suurimaid kodanikuliikumisi, mis ühendab puhtama planeedi nimel umbes 160 maailma riiki. Iseenesest lihtsast asjast nagu koristamine on saanud jõud, mis ühendab inimesi ja rühmi, kes muidu sama eesmärgi nimel koos tegutsemisest isegi ei unistaks.
See on suurepärane näide rahva rohujuuretasandi jõust, mida toetavad tehnoloogia ja tahe ise meie planeedi päästmiseks midagi ära teha. Meie inimesed suudavad kõik ise korraldada ja palju ära teha, aga võib-olla siiski mitte kõike.
Paljusid riike räsivad endiselt konfliktid ja neid on ka juurde tekkinud. Sõdu peetakse edasi, Ukrainast Süüriani. Autoritaarsed režiimid nagu Valgevene on loonud uued hübriidvahendid ja kasutavad süütuid inimesi demokraatlike ühiskondade ründamiseks. Jätkuvalt kannatavad enim meie ühiskonna kõige haavatavamad liikmed – naised, lapsed ja noorukid.
Kui ma selle aasta aprillis Afganistani külastasin, oli mul võimalus kohtuda inimestega, kes olid üles kasvanud ühiskonnas, mis pakkus neile lootusrikast tulevikku. Naised töötasid ämmaemandatena, neil oli võimalus koolis ja tööl käia, oma perede eest hoolitseda ning teisi oma kogemuste ja teadmistega aidata. Praegu aga on nende tulevik pehmelt öeldes tume. Selline on ka kogu riigi olukord. Selle riigi humanitaarvajadused on tohutud. Ligikaudu pool Afganistani elanikkonnast ehk enam kui 18 miljonit inimest vajavad kiiresti humanitaarabi, sealhulgas ka naised ja lapsed.
Mind kui ÜRO üleilmse naiste ja laste õiguste eestkõnelejat teeb kurvaks, et viimase kahe aastakümne jooksul Afganistanis saavutatud edu oli võimalik nii kiiresti kaotada.
Muretsedes afgaani naiste õiguste pärast ühiskonnaelus mingilgi normaalsel viisil osaleda, ei tohi me unustada, et naiste ja laste võimalused kogu maailmas on pandeemia tõttu palju halvemaks muutunud. Erandiks ei ole ka kõige arenenumad riigid.
Statistika mis illustreerib naiste osakaalu tööjõus või nende osakaalu töötute hulgas, samuti nende naiste hulka, kellel ei pole võimalik enne või pärast sünnitust abi saada, koolilõunatest ilmajäävate laste arvu on vaikiv tunnistaja selle pandeemia tagajärgedest, selle tume vari. Varipandeemia. Isegi enne COVIDit ei olnud kõik hästi – näiteks olime kaugel sellise säästva arengu eesmärgi saavutamisest nagu nälja kaotamine aastaks 2030.
ÜRO üleilmse eestkõnelejana teen ma koostööd H6 asutustega (UNAIDS, UNFPA, UNICEF, UN Women, WHO ja World Bank Group) ja nende kogutud andmed näitavad, et peame paljud oma arengustrateegiad ümber mõtestama, et pandeemia tõttu kaotatut tasa teha ja ka edasi liikuda.
Nälgimise, samuti haridusele või arstiabile ligipääsu puudumise varipandeemia jääb meie kohale vähemalt niikaua, kuni oleme suutnud maailma rahvastiku vaktsineerida ja ka siis läheb veel aega, kuni suudame negatiivsed trendid ümber pöörata.
Eesti panustab vähemalt 900 000 vaktsiinidoosi – peaaegu iga Eesti inimene, kes ennast vaktsineerida laseb, annetab doosi ka kellelegi teisele maailmas. Ilma maailma rahvastikku vaktsineerimata ei ole meil mingit võimalust varipandeemiast taastuda. Me kõik vastutame tuleviku eest ja peame oma panuse andma.
17. septembril tähistas Eesti (koos oma balti sõprade Läti ja Leeduga) ÜROga ühinemise 30. aastapäeva. Kolmkümmend aastat on pisut enam, kui üks inimpõlv. Tänaseks on Eesti valitud ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Oleme aastate jooksul olnud mitte ainult turvalisuse tarbijad, vaid ka vastutustundlikud panustajad maailma erinevates piirkondades Sahelist Afganistani ja Iraagini.
Märtsis 2019 juhtis Eesti ÜRO Keskkonnaassamblee 4. istungjärgu eesistujana ministrite deklaratsiooni vastuvõtmist, millega riigid üle maailma nõustusid üleilmse keskkonnastrateegia loomisega aastaks 2025. Strateegia näeb ette ühiste andmestandardite väljatöötamist ja keskkonnaandmete kvaliteedi parandamist. Selle eesmärkideks on ka piiriülese andmete jagamise ja ühilduvuse edendamine ning riikide keskkonnaseire võimekuse ja andmeanalüüsi meetodite parandamine.
Selle protsessi toetamiseks käivitab Eesti globaalse keskkonnaandmete alliansi DEAL, mis ühendab keskkonnaandmete kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamisest ja digilahenduste väljatöötamisest huvitatud riigid. Kuna keskkonnaprobleemid ületavad riigipiire, peaksime keskkonnaandmete kasutamisel igasugused piirid kaotama. DEAL käivitatakse ÜRO Keskkonnaassamblee 5. istungjärgul veebruaris 2022.
Kõik riigid saavad oma suurusest hoolimata midagi ära teha.
19. sajandil põhines riigi tähtsus maavaradel ja territooriumil. 20. sajandil põhines see peamiselt sõjalisel jõul. Tänaseks on riigi peamiseks ressursiks saanud meie inimesed. Mitte inimesed kui tootmisvahendid, vaid isikuid, kellel on oma õigused ja vabadused ning piiritu kujutlusvõime, leidlikkus ja ettevõtlikkus. Ainult tõeliselt vabad inimesed on piisavalt loomingulised, et 21. sajandil edu saavutada. Ainult demokraatlikud riigid saavad inimestele sellise vabaduse anda. Just seetõttu on demokraatia, inimõigused ning rahvaste õigused rahu ja õitsengu jaoks kõige olulisemad vahendid.
Pikaajaline rahu ja õitseng saavad tekkida vaid siis, kui austatakse inimeste põhiõigusi. Eestlaste mõtteis ei ole võimalik tehnoloogilist pööret inimeste põhiõigustest ja -vajadustest eraldada.
Digipööre ja integreeritud andmemajandus on ühed meie suurimad tulevikuvõimalused ning need muudavad riigid tõhusamaks. Eriti oluline on see piiratud ressurssidega väikeriikide jaoks.
Digitaliseerimise juures on veel üks oluline aspekt, mida me ei tohi unustada – digitaalsus kui võrdsustaja. Digitaalse ebavõrdsuse ja lõhenemise vältimiseks toetasid Eesti ja Singapur möödunud aastal ühiselt üleilmset deklaratsiooni digitaliseerimisega COVID-19 vastu astumise teemal, „Digilõhede sulgemine: digitaalne reaktsioon COVID-19 vastu“.
Muidugi sõltub vahendite väärtus nende kasutatavusest – kuidas ja milleks neid kasutatakse. Me ei tohi aidata repressiivsetel riikidel tõhusamaks muutuda. Selle asemel peame aitama neid, kes soovivad kasutada digivahendeid oma rahva hüvanguks, mitte nende vastu või nende rõhumiseks. Eesti jaoks on oluline, et meie koostöö aluseks on ühised väärtused, põhimõtted ja huvid, mis tuginevad põhimõtteliselt usaldusele, eriti digivahendite abil loodud usaldusele.
Viimasel Tallinna digitippkohtumisel Tallinn Digital Summit räägiti sellest, kuidas usaldust, läbipaistvust ja andmete vaba liikumist kasutada selleks, et muuta suured piiriülesed investeeringud taristusse usaldusväärseks. Valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide ühine mure näitas, et vajame koostöö tugevdamiseks ühist raamistikku – usaldatav ühenduvus (Trusted Connectivity). Selles raamistikus sõnastatakse ühine sõnavara, huvid, väärtused, põhimõtted ja standardid, mida vajame demokraatia kindlustamiseks ja mille abil tagame, et demokraatlikud riigid reageeriksid üleilmsele nõudlusele füüsilise ja digitaalse taristu järele sellega, et pakuvad kvaliteetset ja kõrgeklassilist alternatiivi nendele võrguühenduse pakkujatele, kes ei jaga meie kiindumust vabade ühiskondade vastu.
Eesti on algusest peale olnud üks neist, kes on osalenud riikide käitumist küberruumis reguleeriva raamistiku loomises. Selle keskmes on rahvusvaheline õigus, sealhulgas kogu ÜRO harta, rahvusvaheline humanitaarõigus, inimõigustealane õigus. Sõltumatut Tallinna Manuaali uurimust teostava riigina rõhutame seda igakülgselt.
Julgeolekunõukogu valitud liikmena oli meil selle aasta alguses heameel korraldada nõukogus esimene ametlik küberturvalisuse arutelu, mis võimaldas meil juhtida tähelepanu küberruumi pahatahtlikust kasutamisest tulenevatele ohtudele, nagu näiteks oht rahvusvahelisele turvalisusele ja rahule ning anda hoogu juurde olemasoleva raamistiku rakendamisele. Küberturvalisuse ja küberkuritegevuse arutelud peavad tagama, et teeme kõik võimaliku juba olemasolevate reeglite rakendamiseks. Meil ei ole võimalik seda teekonda läbida ilma, et ettevõtted ja tsiviilühiskond sellega kaasa tuleks.
Õiguslikud raamistikud on üliolulised, kuid ainuüksi seadustest ei piisa meie kaitsmiseks: me vajame ka empaatiat, demokraatiat, õigusruumi, head juhtimist ja paindlikkust. Neid vajame ka COVID-19 poolt põhjustatud muutustega kohanemisel. Riigid ekspordivad väärtusi, millised nad tegelikult on ja millised protsessid nende sees toimuvad. Riigid, kus oma inimesi represseeritakse, külvavad hirmu ka teistesse riikidesse ja ühiskondadesse.
Seepärast peame rääkima repressioonidest Valgevenes, ühiselt vastu astuma Aljaksandr Lukašenka agressiivsele ja destabiliseerivale režiimile ning jääma kindlaks veendumusele, et Valgevene rahva tahe peab olema see, mis kujundab Valgevene Vabariigi tuleviku.
Seepärast ei tohi me unustada okupeeritud Krimmi poolsaart ja olukorda Ida-Ukrainas. Toetame igakülgselt Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamist. Turvalisus on jagamatu – Ukraina turvalisus on ka meie turvalisus. ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena tagame, et Venemaa agressioon Donbassis ja Krimmi ebaseaduslik annekteerimine jäävad nõukogu päevakorda.
Seepärast peame rääkima migratsioonivoogudest, mida mõjutavad ebastabiilsus ja rahutused erinevates riikides.
Seepärast toetab Eesti President Bideni poolt juhitava demokraatia tippkohtumise ideed.
Seepärast korraldab Eesti järgmise üleilmse meediavabaduse konverentsi, et suurendada interneti- ja meediavabaduse sünergiat olukorras, kus ajakirjanikud ja meediatöötajad sõltuvad üha enam internetivabadusest ja tänapäevastest tehnoloogiatest. Meediavabaduse edendamine käib käsikäes valeinfo vastase võitlusega.
Seetõttu toetame jätkuvalt maailma naiste ja laste õigusi – ilma ühe pooleta inimkonnast ei ole demokraatiat, turvalisust ega arengut.
Tulevikku vaadates peame rääkima laste õigustest ja kaitsest, seda eriti konfliktiolukorras. Afganistanis on vähemalt 45 protsenti elanikkonnast alla 15- aastased – nad vajavad kaitset ning ligipääsu haridusele ja tervishoiule, kuna vastasel juhul aitame me konfliktide lõputu tsükli kestmisele kaasa.
Eesti on Julgeolekunõukogu valitud liikmena eriliselt rõhutanud naiste täielikku, võrdset ja mõtestatud osalemist rahuprotsessides ning seksuaalse ja soopõhise vägavalla vastast võitlust. Oleme püüdnud anda võimaluse ennast väljendada inimõigusi kaitsevatele naistele, kutsudes neid Julgeolekunõukogusse rääkima. Meil õnnestus samuti tõmmata tähelepanu laste pidevalt halvenevale olukorrale relvastatud konfliktides, mida COVID-19 on veelgi võimendanud. Samas me teame, et sellest ei piisa. Teod on praegu olulisemad, kui kunagi varem.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärk on koostöö majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise või humanitaarse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Solidaarsus saavutatakse praktikas aga vaid siis, kui järgime solidaarsuse põhimõtteid iga päev. ÜROs on solidaarsuse saavutamise potentsiaal väga suur hoolimata probleemidest, millega ühiselt silmitsi seisame.
Hea tahtmise juures on kõik võimalik.
Olme jätkuvalt valmis ÜRO-d teenima.
Tänan teid!
