Lugupeetud ülikooli president,
daamid ja härrad!
Eestlased ja türklased võiksid tunda teineteisest sõbralikku äratundmisrõõmu kasvõi paljalt sellepärast, et oleme väheseid ladina tähestikku kasutavaid rahvaid, kelle kirjapildis torkavad tihti silma nii ö kui ü ning kes Euroopa suurrahvastele täiesti arusaamatul moel kleebivad oma sõnadele otsa igasugu muutelõppe. Kuid elama oleme sattunud üks Euroopa ühte, teine teise otsa, õigupoolest piirialadele, ning meil on olnud vähe võimalust teineteist lähemalt silmitseda. Lubage mul täna vedada üks mõtteline joon Euroopa kaardile, üks uus meridiaan, kui soovite, mis läbib nii Eestit kui Türgit, ning rääkida lähemalt sellest, mille poolest me teineteisele huvitavad võiksime olla.
Sest ega see joon ei eksisteeri ainult minu peas. Selle reaalsest olemasolust annavad märku arenenud poliitilised suhted Eesti Vabariigi ja Türgi Vabariigi vahel, millele pandi alus kohe pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Tookord oli maailmakaart äsja muutunud, uued poliitilised koordinaadid alles nö pliiatsiga märgitud. 1993. aastal Ankaras, Eesti Vabariigi presidendi esimese riigivisiidi ajal Türki, rääkisin üsna mureliku suuga Euroopa julgeolekust ning juhtisin tähelepanu probleemidele, mis tekkisid Nõukogude Liidu lagunemisest ning katsetest taastada koloniaalimpeeriumi. Türgi pole kunagi kõhelnud nendes küsimustes otsustavat seisukohta võtmast.
Kahtlemata ka tänu sellele on tänapäeva poliitiline koordinaatteljestik juba üsna kindlalt paigas. Nii Põhja-Euroopa kui Lõuna-Euroopa, ka Kesk-Aasia ja Lähis-Ida nägu on muutunud või muutumas. Võibolla on koguni õige öelda, et nii Eesti kui Türgi on kasvanud - tähtsuse, aga ka kohustuste ja vastutuse poolest. Tahaksin teile täna meie mõttelisel kaardil näidata, kust Eesti tuleb, kuhu oma seitse aastat tagasi tehtud valikute tulemusel on jõudnud ning kuhu oleme teel.
Lubage mul kõigepealt lühidalt paika panna meie ajaloo koordinaadid, sest siin ei ole lihtne orienteeruda isegi meie lähinaabritel. Oleme Euroopa paiksemaid rahvaid, kes on Läänemere ääres elanud vähemalt 5000 aastat. Aga meie keel - soome-ugri keelkonda kuuluv - on kui saareke suures indo-euroopa ookeanis. Ka oleme ühed Euroopa noorimad kristlased. Ristiusk tõi meile koju kätte Euroopa poliitika, see aga tähendas sajanditepikkust võitlust võimu pärast küll sakslaste ja taanlaste, küll venelaste, poolakate ja rootslaste vahel. Üle meie peade, aga meie vere hinnaga. Sest see on tavaline hind rahva jaoks, kes asub geopoliitilisel murdekohal.
Esimese maailmasõja lõpul tundus, et on saabunud demokraatia ajastu. Eestile, nagu ka teistele Ida-Euroopa rahvastele, avanes võimalus ehitada üles oma rahvusriik. Kuid geopoliitiline piir (fault line), millel Balti riigid Ida ja Lääne vahel asetsesid, ei kadunud. Maailm kisti järgmisesse sõtta, Balti riikidele avanes teine võimalus oma riigi taastamiseks alles 1991. aastal. Ma ei tea, kas maailm on täna targem. Kuid ma usun, et Eesti on oma riikluse kindlustamisel täna teinud küpsemaid ja targemaid otsuseid kui kaheksakümmend või kuuskümmend aastat tagasi, kui me uskusime, et riigid võivad elada omaette, eraldatuna. See oli viga.
Täna soovime me oma julgeolekut kindlustades Lääne struktuuridega integreeruda. Meie kaks välispoliitilist eesmärki on täisliikmelisus nii Euroopa Liidus kui NATOs. Kuid me soovime olla ka sillaks Ida ja Lääne vahel - omamoodi pisike peegelpilt Türgi rollist siin regioonis - ning pakkuda Venemaale vastastikku kasulikke suhteid stabiilse ja rahuliku, suure majanduspotentsiaaliga läänenaabrina. Algusest peale on meile selge olnud, et see sõltumatus ja stabiilsus on saavutatav ainult kiire majandusliku arengu ning laialdaste, efektiivsete reformidega.
Me alustasime kaks aastat hiljem kui ülejäänud Ida-Euroopa ja hullemast seisust, nii tugev oli Nõukogude koloniaalimpeeriumi haare. Kuid tänaseks on vahe tasa tehtud. Eesti reformide ulatus ja edukus lubab öelda, et oleme jõudnud üleminekuperioodist välja. Tänaseks iseloomustab Eesti majandust arenenud vabaturg, liberaalne kaubandusrezhiim ja üldine dünaamiline kasv, mis - mis seal salata - jõudis eelmisel aastal ka ülekuumenemise piirini. Kuid valitsus võttis vastu makromajanduslikud otsused, mille tõttu ka praegu, mil kogu maailma raputab Venemaa kriis ja globaalne finantskriis, on Eesti valuutareservid kasvanud ning IMF kinnitanud oma usaldust Eesti majanduse vastu. Selle kõige taga on Eesti taasiseseisvumise järel tehtud poliitilised, administratiivsed ja majanduslikud valikud. Ning see kurss on olnud püsiv, hoolimata muudatustest valitsuses ja parlamendis, ning see on üks põhjustest, miks Eesti on kutsutud Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimistele.
Meie reformides oli seitse olulist aspekti:
10. Eesti põhiseaduse kohaselt peab parlament vastu võtma tasakaalustatud eelarve.
11. Me rajasime oma rahareformi valuutafondi põhimõttele, kasutades fikseeritud 8:1 vahetuskurssi Saksa margaga. Selle tulemusel on vahetuskurss 1991. aastast saadik stabiilne püsinud ja inflatsioon pidevalt vähenenud. Eesti inflatsioonitempo oli 1997. aastal 11 protsenti.
12. Kaubanduspoliitika reformimisel rajas Eesti kohe avatud ja tariifivaba kaubandusretiimi - ühe liberaalsematest kogu maailmas. Eestil on töötavad vabakaubanduslepingud - peale Türgi - Euroopa Liidu, EFTA, Läti, Leedu, Ukraina ja Tshehhi Vabariigiga. Kui arvestada kõiki Eesti vabakaubandusleppeid, siis ületab Eesti toodete vabaturg 600 miljonit tarbijat.
13. Maksukogumissüsteemi reformimisel kehtestas Eesti üldise lisandväärtusmaksu ning ühtse 26-protsendilise ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu - seega ei tule paljudel inimestel aasta lõpul üldse mingeid tuludeklaratsioone täita. Algusest peale on riigisektor suutnud oma finantskohustused täita ning eestlasi on ergutatud usinalt töötama ja vastutustundlikult säästma.
14. Suurte riigiettevõtete erastamisel võttis Eesti eeskujuks Saksa Treuhandi rahvusvaheliste enampakkumiste mudeli, eesmärgiga saavutada väliskapitali juurdevoolu ja leida uusi juhte. Mingeid erastamisväärtpabereid ei kasutatud.
15. Välismaalastel on võimalik Eestis maad omada.
16. Äriettevõtete minekule välismaalaste omandusse ega kasumi repatrieerimisele ei seata mingeid piiranguid. Praegu on 85 protsenti Eesti äriettevõtetest eraomanduses ning rohkem kui kaks kolmandikku sisemajanduse kogutoodangust annab erasektor.
Tulemused räägivad enda eest ise. Välisinvesteeringute alal näitab 1997. aasta Maailma Investeerimisaruanne, et aastail 1989-1996 oli Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas teisel kohal otseste välisinvesteeringute sissevoolu poolest inimese kohta. Samal ajal on Eesti majandusruum meie ettevõtete jaoks liiga väikeseks jäämas. Eesti firmad on hakanud oma tegevust laiendama naabermaadesse. Aastal 1996-97 oli Eesti juba suurim per capita investor Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ligikaudu kaks kolmandikku neist investeeringutest on läinud naaberriikidesse Lätisse ja Leedusse ja ainuüksi Leedus on umbes 400 Eesti kapitalil põhinevat firmat. Sellise platvormi loomine on oluline Eesti ekspordivõimaluste kasvuks ka väljaspool Läänemereregiooni. Eestil ongi väliskaubanduse ülejääk peale Läti ja Leedu ka teiste regionaalturgudega, näiteks Ukrainaga.
Kokkuvõttes tahan öelda: Eesti asub regiooni keskmes, mille turg, arvestades vaid Skandinaaviamaid ning Loode-Venemaad, ulatub 80 miljoni elanikuni. Ja Eesti on kujunenud selles regioonis usaldusväärseks partneriks, dünaamika kandjaks.
Läänemereregiooni ongi juba toodud eeskujuliku regionaalse koostöö näiteks nii Euroopas kui ka väljaspool. Siin ennustatakse kaubavahetuse kasvu kuni 80 protsendi ulatuses, mis on juba võrreldav omaaegse Kagu-Aasia tiigrite turuga. Ja regiooni võimalusi on märgatud. Nimetagem siin kaht suuremat projekti: Soome "põhjadimensioon", mis edendab Euroopa Liidu suhteid naaberregioonidega, eriti Loode-Venemaaga, ning rõhutab just nt Eestit ja Peterburi ühendavat infrastruktuuri, ning USA analoogilist "põhjainitsiatiivi" või "Uut Hansat", mis muu hulgas peegeldab USA tähelepanelikku huvi Balti riikide vastu.
