Kaheksa päeva tagasi olin koos teiste Balti riikide ja Poola presidentidega Kiievis. Enne, kui rongist väljusime, palusid ihukaitsjad meil selga panna kuulivestid ja autodesse võtta kiivrid. Kas ma olen nüüd sõjas käinud?
Ei, küll aga sõdivas riigis. Ja ma tean, milline on sõja hävitav grimass, kui lapsed mängivad kodumaja purukspommitatud rusudel või väsinud päästjad püüavad leida varemetest hukkunuid, et lähedased nad matta saaksid.
Meie veteranid, kelle päeva homme peame, teavad nii seda, kuidas lõhnab plahvatus, veri ja hirm nagu ka seda, kui kõrvulukustav on vaikus pärast lahingut. Selle kirjeldus võiks olla sõnatus, sest just sõnatult seisid Ukraina sõdurid purustatud Vene tankide kõrval Kiievi lähedal Irpinis, kus nendega möödunud nädalal kohtusime.
Eesti kaitseväelased on koos NATO liitlastega sõdinud välismissioonidel alates 1995. aastast, ka kõige ohtlikumatel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis, nüüd Malis. Need ei ole võõrad sõjad, need on meie sõjad. Miks? Selleks, et sõda Eesti pinnal oleks võimalikult ebatõenäoline. Selleks, et meie sõdurid ei peaks võitlema Narva või Tallinna, Tartu või Pärnu kaitselahingutes. Selleks, et liitlased usuksid meie võitlustahtesse ja oskustesse. Selleks, et meie riigikaitse kindlam oleks.
Teie teate kõige vahetumalt, mida tähendab liitlassuhe, lahinguvendlus. Ja seda teavad ka need, kellega meid seob NATO artikkel 5 ning kes meile appi tulevad, nii nagu meie neile appi läksime.
Meie sõdurid on vaprad, leidlikud, järjekindlad. Teie kamraadid Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt ja veel paljudest riikidest on kinnitanud, et Eesti sõdurile võib olla kindel igas olukorras.
Aga sellel kõigel on ränk hind, mida olete maksnud teie, kaitseväelased. Kolmkümmend seitse (37) teenistuses hukkunut on väikese riigi jaoks raske number.
Selle traagilise nimistu avab veebel Aleksander Mjazin. Nooremseersant Andres Nuiamäe. Vanemveebel Arre Illenzeer. Seersant Kalle Torn. Nooremseersant Jako Karuks. Vanemveebel Ivar Brok. Veebel Allain Tikko. Veebel Eerik Salmus. Seersant Raivis Kang. Nooremseersant Kristjan Jalakas. Nooremseersant Herdis Sikka. Kapral Agris Hutrof.
Need 12 noort meest langesid või hukkusid meie kaitseväe välismissioonide lahinguväljadel. Kuid aus on sellesse vaikivasse rivvi panna ka kapral Aare Viirmaa ja kapral Rivo Ekbaum, mõlemad ESTCOY-8-st, kelle sõda kestis nende meeltes ja mõtetes kodus edasi ning kes siit otsustasid ise astuda oma langenud kamraadide kõrvale.
Mõtlen täna neile ja kõigile teistele teenistusülesannetel hukkunud ning kaheksakümnele (80) püsiva vigastuse saanud veteranile.
Veteranipäevaga tunnustab Eesti Vabariik kõiki, kes on läbi käinud tulest ja veest, raud- ja vasktorudest, võideldes meie iseseisvuse eest. Me tunnustame teie läbielatud raskusi, teie võite ja kaotusi.
Oleme mõtetes ja tegudes nendega, kes mälestavad oma hukkunuid, seisavad pereliikmetena veteranide kõrval või toetavad tervise kaotanuid. Meie tänu ei kustu, kuni püsib Eesti Vabariik.
Nii peavad veteranid ja nende pered olema meie riigi jaoks igas mõttes esikohal. Me peame vigastatutele tagama parima võimaliku toetuse ja sotsiaalse kindluse. Me peame andma kaotuse üle elanud peredele kõik vahendid toimetulekuks. Ja meil tuleb pakkuda psühholoogilist tuge ja ümberõpet neile veteranidele, kes seda vajavad. Aidata vigastatutel elu ümber korraldada lähtuvalt iga veterani vajadustest – see on Eesti südametunnistusel, et mitte jätta veterane ja nende lähedasi oma muredega üksi.
Veteranid, mul on täna suur au olla siin koos teiega, tähistada juba kümnendat veteranipäeva õlg-õla kõrval teiega. Eesti on teie üle uhke.
Tänan teid teie teenistuse eest! Sõduriõnne kaitseväelastele! Kõigile teistele aga rahulikku kevadet!
