Kui küsisin ühelt oma ihukaitsjalt, kes on lõpetanud Paikuse politseikooli, mida oleks õige ja asjakohane soovida praegustele kadettidele, vastas ta president Lennart Meri sõnadega, mis on laenatud Winston Churchill’ilt: higi, verd ja pisaraid.
Higi ja võibolla ka pisaraid valate te tõesti, sellest pole pääsu. Verd loodetavasti mitte. Aga seda te siin Paikusel õpitegi – kuidas verd mitte valada. Kuidas ise terveks jääda ja kuidas teised teie ümber terveks jääksid.
Kahjuks ei ole minu voli lubada teile kõrget palka ja suuri sotsiaalseid tagatisi, kuid saan valitsusele ja riigikogule nende vastutust uuesti meelde tuletada. Küll aga võin mina teile lubada pingelist õppimist ning siis veel pingelisemat teenistust politseis ja piirivalves. Saan lubada ka seda, et kui olete sitked, nutikad ja head, on Eesti seestpoolt kaitstud ja rahvas peab teist lugu.
Politseinikud ja piirivalvurid annavad meie inimestele turvatunde. Olen mitmel puhul meenutanud põhiseaduse sissejuhatust, mille kohaselt on Eesti riik loodud kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Osa sellest sisemisest rahust jääbki teie ja teie kolleegide hoida. Seniseid politsei- ja piirivalveametnikud on seda hästi teinud ja rahva usalduse allahindluseta välja teeninud.
Teie tulete politsei- ja piirivalvekolledžisse õppima ajal, kui Venemaa agressioon Ukrainas katsub ka Eesti sisejulgeoleku tugevust, meie piiri pidamist. Üks osa sellest on kõik see, mis puudutab sisserändajatega seotud probleeme ja võimalikke valikuid, et kellele me näitame rohelist ja kellele punast tuld. Usun, et teile õpetatakse, kuidas teha lühikese aja jooksul õigeid otsuseid, mis puudutavad paljude inimeste elukäiku.
Just siin, selles paigas, on tähtis rõhutada, et ilmselt enamik Eesti politseinikest on lõpetanud Paikuse kooli või on sellega teistmoodi seotud. Nende paljude seas ka näiteks juba 1990. aastal siia pikaks kümnendiks tööle tulnud Tarmo Miilits, praegune siseministeeriumi kantsler, või 1996. aasta vilistlane Elmar Vaher, kes on nüüd kaks ametiaega olnud politsei- ja piirivalveameti peadirektor. Nii et te teate, milliste paguniteni võite kõik pürgida.
Ausatatud kadetid,
mina ei soovi teile higi ja pisaraid. See oleks liiga lihtne. Soovin teile sihikindlust. Soovin, et te laoksite siin endale niisuguse teadmiste alusmüüri, millele saate kindlalt toetuda, kui töötate politseis või piirivalves. Soovin, et saate siit sõbrad kogu eluks, nii nagu käib tänini koos „1. lennu klubi“, praegu juba keskealised mehed, kelledest paljud töötavad endiselt politseis või Kapos.
Soovin teile ka pärast Paikuse kooli lõpetamist ikka edasi õppimist. Soovin, et saaksite erialaselt targaks, aga kõige tähtsam on, et te jääksite inimeseks.
Sest, parafraseerides professor Juhan Peegli kuulsat lauset ajakirjanike kohta – politseinik võid sa olla, aga inimene pead sa olema.
Politseinikuna näete enda ümber palju kurjust ja tigedust, vägivalda ja omakasu, teistele otseselt või kaudselt haiget tegemist. Selle kõigega ei saa harjuda, sest siis muutute töntsiks ja tundetuks. Tundeid ja kirge on aga vaja, et halvale vastu astuda ja märgata neid, kes vajavad teie professionaalset abi. Ükskõik, kas te töötate korrakaitsepolitseis, kriminaalpolitseis, Kapos või piiril.
Ent kõige selle halva keskel tuleb teil õppida ennast hoidma, ainult siis oskate hoida ka suhteid lähedastega, oma perega. Ma väga loodan, et paljud ja paljud politseiametnikud võivad öelda: nende pere on nende kindlaim seljatagune.
Ja üks asi veel. Palun, ärge laske kustuda sel huumori- ja irooniameelel, mis on noortele nii omane, kuid mis aja jooksul kipub jääma ettevaatlikkuse eesriide taha. Huumor ja eluterve iroonia aitavad meil sageli ka kehvast seisust end välja loovida.
Nüüd aga – head õppimist ja siis ladusat teenistust. Mina tänan teid Eesti Vabariigi nimel, et te olete valinud politseiametniku elukutse ja loodan, et jääte seda rada pikalt käima.
Aitäh.
