Paju lahing 105 aastat tagasi oli Eesti üks olulisemaid võite Vabadussõjas. See oli lahing, millega vabastati Valga linn ja Valgamaa rahvas vaenuvägede käest.
See lahing võttis meilt palju - nõudis mitmekümne noore eestlase elu, ka Vabadussõja ühe tuntuma väejuhi Julius Kuperjanovi oma.
Aga see lahing ka andis meile palju. Andis meile enesekindluse. Näitas, et ühiselt pingutades suudame lüüa ka ülekaalukat vastast nii lõunas kui idas.
Eneseusk ja kaitsetahe on nagu lumepall, mis veerema hakates järjest kasvab. Nii sillutas Paju lahing tee, millel Eesti sõdurid jõudsid Vabadussõjas välja ka Riia ja Pihkvani.
Meie rahvuslik enesekindlus ja võitlustahe saatis meid läbi järgnevate aastakümnete ja on säilinud Eestis tänapäevani.
Ning praegu, mil meie piirkonna julgeolek ja vaba maailma vundament on seatud kahtluse alla, tuleb meil seda enesekindlust jälle näidata.
Venemaa on meie piiridel küll sõjaliselt nõrk, aga ta ei jää selliseks. Oma agressiooniga Ukrainas esitas Kreml väljakutse nii meile kui ka meie liitlastele.
Eesti ülesanne on koondada vanemate ja vanavanemate enesekindlus ja kaitsetahe. Me valmistame kaitseväe, Kaitseliidu ja terve ühiskonna ette parimaks võimalikuks riigikaitseks. Me teeme seda koos oma NATO ja muu vaba maailma liitlastega. Ning vastane teab, et tal pole võimalust, et ta lüüakse tagasi esimesest meetrist ja esimesest minutist. See, kes tahab tulla NATO vastu tuule või isegi tormiga, kutsub endale möödapääsmatu hävingu ja kaotuse.
See kõik on tehtav ja jõukohane enesekindlale ja kõrge kaitsetahtega rahvale. Paju lahingu sõdurid teadsid seda. Jäägu mälestus neist saatma meid sellel teel.
Head tähtpäeva!
