Eesti iseseisvuse kaitsmine ei ole midagi vähemat, kui kogu Eesti riigi ja ühiskonna ülesanne.
Ka meie põhiseadus ütleb sõnaselgelt, et Eesti kodaniku kohus on kaitsta Eesti iseseisvust. Põhiseadus lisab, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. See tähendab, et keegi meist ei istu käed rüpes, kui Eesti satub ohtu.
On aga selge, et kõige enam peame Eesti kaitsevõime osas lootma teile, kes te juhite, kujundate, arendate meie riigikaitset ning aitate meil valmis olla järgmiseks sõjaks. Või hoida seda ära. Just teie, kes te igapäevaselt riigikaitset tagant tõukate, oletegi meie eesliin, millele teised saavad toetuda.
Kahjuks jääb julgeolek Eesti jaoks ilmselt alati märkimisväärseks väljakutseks. See tähendab, et riigi ja ühiskonnana peame alati olema valmis selleks, et ühel või teisel viisil tuleb meil oma iseseisvuse eest välja astuda. Väikese riigina puudutab see ülesanne meist paljusid. Kas leidub kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on seotud ajateenistuse või reservteenistuse, Kaitseliidu, tegevteenistusega või panustab muul moel meie turvalisusesse?
Venemaa on ja jääb meie suurimaks eksistentsiaalseks ohuks ning me ei tohi peljata seda välja öelda. Neil teemadel tuleks rääkida konstruktiivselt ja inimlikult, ent ilma samas igasuguse valehäbi ja hirmuta – Eesti on meie riik ja Eesti kaitsmine on meie õigus ja kohus. Me peame endale teadvustama ohustsenaariume ning tagama ka selle, et Eesti ühiskond laiemalt mõistab riske ning vajadust nendega tegeleda. Me peame tegema kõik selleks, et Eesti inimesed tunneksid ennast kaasatuna olulisimatesse ühiskondlikesse aruteludesse, sealhulgas ka kaitse teemadel.
Täna tahangi teid tänada teie panuse Eesti riigikaitsesse ning pingutuste eest tagada riigikaitse areng, millele ilmselt niipea lõppu näha ei ole. Tahan eraldi tänada teid, head reservväelased, et te täna siin olete. Te otsustasite vabatahtlikult, et korraldate täna oma töö ja elu nii, et saaksite tulla ja meie riigikaitse jaoks olulistel teemadel kaasa mõelda.
See, et tänased arutelud, mis ühel või teisel moel peaksid andma vastuse küsimusele „kuidas me võidame järgmise sõja“, toimuvad tegevväelaste, tsiviilteenistujate ja reservväelaste osalusel, peegeldab hästi meie riigikaitsesüsteemi olemust. Kõigi teie panus meie julgeolekuga seonduvate väljakutsete lahendamiseks on hädavajalik.
Riigikaitse ees olevaid väljakutseid on mitmeid – panustame ühiskonnana riigikaitsesse rahaliselt märkimisväärselt palju, kuid sõjaliste võimete arendamine on erakordselt kulukas. Peame oleme efektiivsed ja targad, ja looma iga euro eest võimalikult palju riigikaitset.
See on tähtis ka seepärast, et Eesti inimeste kaitsetahe sõltub muuhulgas ka sellest, kas meie riigikaitset arendatakse arusaadavalt, tõhusalt ning usutavalt. Kohati vajab see rohkelt selgitamist ja kohalike kogukondade kaasamist, kui riigikaitseline tegevus toob kellelegi täiendavaid kohustusi või toob kaasa muudatusi elukorralduses.
Üks oluline küsimus, millest täna rääkima hakkate, on reservväelaste parem kaasatus riigikaitsesse. Reservväelaste tahe ja võimekus on see selgroog, millel meie riigikaitse ja valmidus püsivad. Seepärast olen ka enda jaoks võtnud ülesandeks tunnustada ja selgitada, miks reservväelaste panus on nii oluline.
Et olla paremini valmis, peame leidma viise, kuidas vabatahtlikult riigikaitsesse panustajaid oleks võimalikult palju. Me peaksime tihendama sidemeid reservüksuste liikmete vahel, et luua kokkuhoidvat ning üksteist toetavat võrgustikku. Tähtis on ka see, et reservväelase positsioon oleks ühiskondlikult tunnustatud ning et tööandjate jaoks oleks uhkuse asi see, kui mõni nende töötajatest osaleb näiteks reservõppekogunemisel.
Siinkohal tahan tunnustada ka kõiki ettevõitjaid, kes riigikaitsesse panustavad, näiteks säilitades oma töötajatel reservõppekogunemise ajaks palk. See on suur asi ning oluline panus riigikaitsesse.
On selge, et meil on veel oma reservsüsteemi parendamisel riigina palju ära teha. Riigi töö on tagada, et ajateenistus ning reservteenistus oleksid hästi korraldatud ja täidaksid oma eesmärki kaitsevalmiduse tagamisel. Peame seda valdkonda arendama nii, et keegi ei tunneks, et see võtab neilt midagi ära, vaid et hakkaksime rohkem märkama, kuidas need oskused ja väärtused ka laiemalt ühiskonda panustavad. Ma loodan, et tänased arutelud annavad siingi häid mõtteid ning uusi lahendusi.
Head riigikaitsjad!
Tean, et siin saalis on täna väga palju neid, kellele Eesti kaitsevõime tugineb – riigikaitse investeeringute või inimvara juhid, ohvitserid, kaitsepoliitika kujundajad, sõjaajaloo uurimise eestvedajad või üksuste ülemad sõjaaja struktuuris.
Soovin teile jõudu selles, mida teete, aga ka selles, et jõuaksite oma inspireeriva eeskujuga veel enamate Eestimaa inimesteni.
Tänan ja soovin teile põnevaid ja edasiviivaid arutelusid!
