Tänane päev puudutab igaüht. See on valus puudutus läbi meie rahva traagilise kogemuse. Kuid ka läbi selle julmuse, mida me näeme praegu siinsamas Euroopas, kus Venemaa agressioon ja inimsusevastased kuriteod Ukrainas lammutavad Euroopa külma sõja järgset julgeolekupilti.
Seni kuni Euroopa Liidu ja NATO kõrval laiutab totalitaarsus, ei saa keegi ennast kindlalt tunda. See on meie kurb tegelikkus. Ent me teame, et ei meie ise ega keegi meie liitlastest ei ole üksi, et me oleme koos valmis.
Eesti julgeolekut ei saa vaadata eraldi Saksamaa või Rootsi julgeolekust, nii nagu Saksamaa või Rootsi julgeolekut ei saa vaadata eraldi meie julgeolekust. Sellise Euroopa eest oleme me seisnud ja seisame ning peame iga päev selle nimel tööd tegema. Meie kõigi kindlustus on demokraatlik Euroopa, kes kaitseb ühiselt oma liikmeid.
Hea Helve-Esta Sillamaa, olete meenutanud, et teie lemmikmänguks Siberis oli kojusõit. Te mängisite justkui midagi kättesaamatut, kuid tegelikult oli selles mängus kõige tähtsam – unistus. Unistused ja lootus hoidis tuhandeid võõrsile küüditatuid ja vangistatuid elus. Paljudel kustus lootus Siberi vangilaagris või küüdikülas. Kuid õnneks oli seal ka palju neid, tänu kelle unistustele ja lootusele, tänu kelle visadusele on Eesti jälle vaba riik.
Kurjus püüdis meid alistada, vaigistada meie mõtteid ja häält. Aga see kurjus ebaõnnestus. Ka kõige tumedamatel aastatel tuksus paljude hinges, rohkem või vähem varjatult, unistus oma Eestist, oma sinimustvalgest, oma keelest ja selle keele raamatutest. Unistus vabast tulevikust.
See rahvuslik mõttejuurestik, rahvuslik DNA, aitas meil kesta ning üle elada kurja aja. Lõpuks olime meie kurjusest tugevamad. Aitame nüüd selles ka Ukrainat.
Aitäh teile!
