Head noored!
Kui lubate, siis alustan ühe kulunud lausega: viimase aasta jooksul on maailm pöördumatult muutunud. Kuidagi on läinud nii, et sellise lausega saaksin oma kõnet alustada igal suvel. Kord raputab maailma pandeemia, kord puhkeb sõda, nüüd on areenile tormanud tehisintellekti rakendused.
Igaüks neist sündmustest on omal moel maailma põhjalikult muutnud. Teatud vanad ideed ja kombed kaovad ning nende asemele tulevad uued. Mõned muutused on oodatud, teised ootamatud ja mitte nii teretulnud. Aga tulemus on sarnane – oskused ja harjumused, mis veel eile meid hästi teenisid, võivad täna olla juba aegunud.
Teie jaoks, head koolilõpetajad, tähendavad need maailma piruetid ja kannapöörded, et tulevikuplaanidest, mida ehk õpinguid alustades tegite, ei pruugi enam palju alles olla. Me ei saa kindel olla ka selles, milline kate on teie praegustel tulevikuplaanidel.
Tekitab see hirmu? Või hoopis põnevust? Äkki paneb kahtlema, kas koolis käimisest kasugi oli.
Ent kui milleski kindel saab olla, siis just selles, et hea haridus on kõige parem tagatis kiirelt muutuvates oludes toime tulemiseks. Eesti keelde on jõudnud selline sõna nagu „tulevikukindel“ ja see tähendab just seda – mis ka ei juhtuks, me oleme valmis, me saame hakkama. Meie, see tähendab tark ja haritud rahvas.
Ega kohe algul ei olegi alati selge, kas me oleme valmis. Võtame näiteks tehisaru. Olen minagi proovinud neid uusi rakendusi, mis kirjutavad tekste ja joonistavad pilte. Mõnikord ajavad need programmid mõistlikku, kuigi üsna igavat juttu, teinekord aga jutustavad sulle kokku hullema luiskeloo kui Joosep Toots tamasseri raudadest.
Juba väidetakse, et ChatGPT ja teiste sarnaste programmide kasutus koolides ja ülikoolides on üldlevinud. See on hea test, kui sisuline meie haridus on. Kas see on andnud piisavalt kriitilise mõtlemise oskust, et suudaksime tehisaru tekstis eristada luulusid ja asjalikke mõtteid? Kas see on toetanud piisavalt loomingulisust, et suudaksime luua ja hinnata tekste ja pilte, millel on oma hääl, mitte masinlik üheülbalisus?
Näete, mõlemad ajupoolkerad on endiselt vajalikud.
Jah, need programmid on näidanud, et suudavad professionaalile olla hea abiline. Aga kuidas suudame tehisaru ajastul inimesi jätkuvalt professionaaliks koolitada? Õpipoisi jaoks tekitab ülesannete delegeerimine tehisintellektile ju pelgalt illusiooni oskamisest.
Jälgin huviga arutelusid, kuidas meie haridus neid dilemmasid lahendab ning õpib ja õpetab uute tööriistade kasutamist nii, et need tooksid ühiskonnale maksimaalselt hüvangut. Oskused, mis on selleks vajalikud, ongi täpselt samad, mis tagavad üldisema tulevikukindluse: oskus õppida, suutlikkus kohaneda ja olla innovaatiline, võime eristada olulisi probleeme infomürast ja tajuda seoseid.
On veel mõned omadused, mis tõstavad tulevikukindlust.
Oskame ennast hoida. Me ei saa ehitada tulevikku oma vaimse ja füüsilise tervise arvelt.
Väärtustame mitmekesisust. Me ei tea, millise valdkonna teadmised osutuvad oluliseks järgmise kriisi lahendamisel. See võib olla mereteadus, matemaatika või hoopis kirjandus. Kõigil erialadel on tulevikukindlas ühiskonnas oma koht.
Olla tulevikukindel, peaks olema iga Eesti elaniku ja ka kogu meie riigi eesmärk. Iga inimest aitab see parima eneseteostuseni. Väikese riigi jaoks on see aga ellujäämise küsimus. Tõdegem, et riik ja ühiskond saavad olla vaid nii tulevikukindlad, kui seda on tema inimesed.
Suur tänu teile, noored! Teeme Eesti koos tulevikukindlaks!
Fotod: Aron Urb
