Euroopa Liidus on näha skepsise märke, Suurbritannias räägitakse üha enam islolatsioonipoliitikast, lätlased toetavad uuringute järgi eurole üleminekut üha vähem. Kas Teie näete selles süvenevat trendi?
Ma olen väga mures sellepärast, mis juhtub Euroopa Liiduga, sest see on väga oluline meie julgeolekule ja heaolule. Kui meil peaks kunagi eurotsoonis olles halvasti minema, siis tullakse meile appi, nagu Keekale või Itaaliale. Ma loodan, et niimoodi ei juhtu kunagi, aga eurotsooni liikmele tullakse appi. Väljaspool eurotsooni raskustesse sattunud riik võib loota ainult Rahvusvahelise Valuutafondi IMF-i peale. See ei meeldi paljudele inimestele, aga see on reaalsus, milles me elame.
Kui vaadata Eesti rahvaarvu ja asupaika, siis peaks Eesti sarnaselt Luksemburgiga olema väga huvitatud sellest, et oleks töötav Euroopa Liit. Me tahame, et see töötaks paremini, me tahame et turud oleksid tõesti avatud, see on kõik meie huvides.
Mistahes koalitsioon Eestis võimul on, saavad need inimesed kindlasti aru, et Eesti jätkuv lõimumine Euroopa Liidu struktuuridesse on kõige parem lahendus Eestile.
Ma andsin Läti presidendi Andris Bērziņši õhutusel eelmisel nädalal Läti televisioonile intervjuu, et lätlastele oleks vaade väljastpoolt, kuna me oleme eurotsoonis. Ma olen pärast intervjuu eetrisseminekut saanud Lätist tagasi igasuguseid kommentaare. Paljud leidsid, et miks me üldse peaksime olema seotud euroga, meil on kahe miljoni elanikuga riik, kus on oma valuuta. Siinkohal tasub meenutada, et George Soros tegi umbes 25 aastat tagasi spekuleerides Briti naelale 1:0 ära. Seda tegi üks mees. Mida teeks sellisel juhul latt?.
Eurotsooni kuuluval Eestil ja eurotsooni mittekuuluval Lätil on mitu erinevust. Eesti ministril on eurotsooni kohtumisele minnes mure, mis saab eurost. Läti ministril on kaks muret - mis saab eurost ja mis saab latist. Ja väike lisamure on see, et mida nad räägivad euroministrite koosolekul
Euroala olukord ei ole praegu kindel, kuid Eestil on eurotsooni liikmena võimalik olla otsuste juures ja sellega on üks väga suur mure maha võetud, et mis juhtub kui Eestist sõltumatult variseb kokku euroala.
Meie huvides on tugev Euroopa Liit, sest EL-i seadused kaitsevad meie huvisid. Näiteks võib tuua selle, mida me oleksime saanud teha üksi Gazpromiga? Kui Eesti oleks otsustanud, et Gazpromi käitumine rikub konkurentsireegleid ja oleks seda üksi Gazpromile teatanud, ma ei kujuta ette, mis vastus oleks tulnud. Euroopa Komisjon teatas praegu, et teate, me oleme jõudnud järeldusele, et Gazprom rikub konkurentsireegleid. See on täiesti teine olukord.
Isegi Euroopa kõige tugevam majandus Saksamaa pelgab euro kokkuvarisemist, sest juhul kui Saksamaa võtaks uuesti kasutusele marga, saab see olema võrreldes teistega nii kõva raha, et riigi eksport variseb kokku, kuna keegi ei suuda enam osta ühtegi Saksa asja. Tõenäosus marga uuesti kasutuselevõtmiseks Saksamaal on siiski suhteliselt väike.
Kui mingi osa eurotsoonist peaks välja langema, kahjustab see eurotsooni ja kogu Euroopa majandust tugevasti. Need, kes ei langeks välja, pingutaksid allesjäänud eurotsooni kooshoidmiseks väga kõvasti, sest alternatiiv oleks liiga kohutav. Isegi kõige tugevam majandus kannataks väga palju selle all. Utreeritult võib öelda, et Saksamaa ekspordi edu sõltubki sellest, et euro on mõnes mõttes vähem väärt kui Saksa mark. Üksi oleks mark nii tugev, et nad ei saakski eksportida. Vähemalt nende tootmisele rajatud ekspordi tugevus oleks tugevalt kahjustatud.
Kas me võime väita, et kriis ja kohati mentaalne segadus ühenduse edasise juhtimise osas on Euroopa Liidu laienemise hoogu pidurdanud? Kas Serbia ja Montenegro lootused Euroopa Liidu liikmeks saada on kehvad?
Horvaatia oli viimane riik, kes sai selle sulguva akna ees veel sisse, kuna nad alustasid piisavalt vara oma läbirääkimisi. Horvaatiaga ei kehti see, mis käivitub kõikide järgmiste laienemiste puhul.
Järgmiste riikide Euroopa Liitu vastuvõtmisel kehtib juba nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal põhiseaduslik nõue korraldada rahvahääletus. Seni ei ole see nii olnud, ühelgi rahvahääletusel ei küsitud, kas Eesti lubatakse Euroopa Liitu. Arvestades praegust kriisi Euroopa Liidus, on vähetõenäoline, et uute liikmesriikide ühinemine leiaks rahvahääletustel nüüd poolehoidu.
Kuna Euroopa Liidu liikmesriigid ei soovi enam uute liikmete arengu huvides raha juurde panna vaid seda pigem oluliselt vähendada, siis hakkavad ilmselt ka kõige idealistlikumad uued võimalikud liitujad mõtlema, kas nad tõesti tahavad ühenduse liikmeks saada.
Võib öelda, et Euroopa Liidu laienemine ei ole mitte ainult raugenud, vaid praegu vaadatakse mõnedes ringkondades juba viimaste laienemiste peale ja küsitakse, kas need olid head või mitte. Lohutuseks võib tõdeda, et selliste küsimuste kerkimisel saab alati tuua positiivse näitena Eestit ja öelda, et Euroopa Liidu laienemine oli hea otsus. Aga uute laienemiste küsimused ei ole praegu tõepoolest päevakorras. See on samamoodi, et kui sul maja põleb, siis ei hakka sa mõtlema selle peale, mida istutada aeda järgmisel suvel.
Viimasel ajal on palju räägitud, et Euroopa Liit on ebaefektiivne ühendus, mis kaotab pidevalt oma mõju maailmas. Räägitakse, et Aasia on aina tugevnemas ning seal on kujunemas uued tugevad keskused. Mida teha Euroopa Liidu mõju säilitamiseks?
Esmaspäeval [10. detsembril] ilmus Financial Timesis USA 16 julgeoleku- ja luureasutuse prognoos aastaks 2030. Seal öeldakse, et tõusev on Aasia ja ka Ameerika jääb maailmas oluliseks, aga ei ole enam juhtriik.
Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja Kanada peaksid pürgima tihedama lõimumise suunas, kuna neid ühendavad ühised demokraatlikud väärtused. Tuleb loobuda protektsionistlikust ja upsakast hoiakust, mis on olnud mitmes Euroopa riigis ja pürgida selles suunas, et tõesti teha vabakaubandustsoonid, Transatlantic Free Trade Area. USA-s ja Euroopas on kokku umbes 800 miljonit inimest, mis on ikkagi vaid kaks kolmandikku Hiinat, aga see turg on piisavalt suur, et me jääksime majanduslikuks jõuks. Killustumine ja protektsionism, mida me näeme Euroopa sees, takistab siiamaani teenuste vaba liikumist. Kui riik on protektsionistlik, siis üldiselt käib selle riigi majandus alla. Ja kui Euroopa Liit on seestpoolt endiselt protektsionistlik ning kaupade ja teenuste vaba liikumine ei toimi, siis toob see endaga kaasa probleemid. Näiteks võib tuua Venezuela, mis oli kunagi üks maailma juhtivaid kohviriike ja on nüüd mitu aastat järjest kohvidefitsiidis.
Kas Euroopal on põhjust karta niiöelda hülgamist Ameerika Ühendriikide poolt? Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et USA tähelepanu fookus liigub Euroopast eemale majanduslikult tugevneva Hiina suunas ja seda nii majandus- kui ka julgeolekuküsimustes.
Ei ole mingeid märke, et USA Eestit hülgaks. Oleme mõlemad NATO liikmed ja selle organisatsiooni liitlased ei jäta üksteist kaitseta. Lisaks on paar asja, mis kõnelevad konkreetselt meie kasuks. Kasvõi see, et Eesti võtab riigikaitset tõsiselt ja ka ameeriklased võtavad riigi kaitset väga tõsiselt. Probleem on selles, et USA liitlased ise ei soovi piisavalt panustada oma kaitsekulutustesse. USA endine kaitseminister Robert Gates küsis juba poolteist aastat tagasi, kaua võib? Gatesi sõnul ei ole väga ratsionaalne, kui teised riigid panustavad oma kaitsesse ühe protsendi SKT-st või veelgi vähem, aga USA maksab kinni 75 protsenti Euroopale suunatud NATO kaitse-eelarvest. Ja siis, kui kaob ideoloogiline põhjus, mis oli aastal 1945 või 1991 ja sul endal on majanduskriis, ei ole veenev, et sa pead maksma kinni nende inimeste kaitse, kes selle eest ise maksta ei taha. See on Ameerika Ühendriikide poolt täiesti loogiline reaktsioon.
Samas on minu kogemus olnud, et Eesti poliitilised suhted Ameerika Ühendriikidega on oluliselt paremad kui mõnel teisel riigil tänu sellele, et Eesti on olnud üks nendest, kes täidab nõuet eraldada kaitsekulutusteks kaks protsenti SKT-st.
Mida teha Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitikaga? Otsetoetuste erinevus liikmesriikide vahel on endiselt suur ja niinimetatud vanade liikmesriikide seas ei paista valmisolekut nende võrdsustamiseks.
Põllumajanduspoliitika puhul olen ma endiselt seisukohal, et kõige parem viis raha kokku hoida on vähendada Euroopa Liidu kulutusi ja panna siseturg toimima, et otsetoetused oleksid samal tasemel, mis need on Eestis. See oleks aus konkurents. See, mis praegu toimub, on totaalne siseturu moonutamine. Ei saa kuidagi teisiti kui turumoonutuseks nimetada olukorda, kus ühisel turul maksavad traktorid, kütus, seeme ja väetis kõigile enamvähem sama palju, aga samas saavad ühed liikmesriigid kolm ja mõnel puhul kuus korda suuremaid toetusi kui teised.
Mingi menetlus tuleks põllumajandustoetuste teemal Euroopas algatada. Kas just kaevata kohtusse, aga võibolla oleks vajalik näiteks pöörduda Euroopa Komisjoni poole ja küsida, kas praegused toetused ei riku meie enda reegleid. See menetlus ei pruugi olla kohtulik. Euroopa Komisjon võib öelda, jah, see rikub meie endi reegleid. Brüssel ei usu pisaratesse. Väikese riigi jaoks on väljapääs proovida teha midagi juriidiliselt. Pisarad on palju suuremad riikides, kus põhjust nutta on vähem. Aga ikka pisarad voolavad. Balti riikidel on Euroopa Liidus oma seisukohtade tänavatel nähtavaks tegemine raske. Minna Brüsselisse ühe traktoriga, samal ajal kui prantslased tulevad üle piiri 2000 traktoriga, siis see üks traktor eriti palju ei loe.
Mis saab edasi Eesti, Läti ja Leedu ühise tuumajaama projektist pärast seda, kui Leedu kodanikud lükkasid oktoobris toimunud rahvahääletusel tuumajaama projekti tagasi? Kas otsus korraldada tuumajaama küsimuses rahvahääletus oli õige?
Kas korraldada tuumajaama puhul rahvahääletus, see on iga riigi otsustada, me ei saa sekkuda teise riigi siseasjadesse. Aga küsimus on selles, et nad võinuks seda teha juba varem – kuus aastat tagasi ehk pool aastat pärast seda, kui Trakai leping oli sõlmitud. Eesti huvi on nüüd saada teada, mis edasi juhtub. Me oleme saanud väga lühikese aja jooksul erinevaid signaale samadelt inimestelt. Et tuumajaam tuleb, siis ei tule ja ikka tuleb. Nüüd möödus kuus ja pool aastat Trakai lepingust, me ei ole kaugemale jõudnud ja selle kuue ja poole aasta jooksul oleks võinud Eesti Energia teha hoopis teisi asju. Mida nad ei teinud tänu sellele, et meil oli see leping olemas. Mina ei oska öelda, mida tuumajaama projektiga pärast Leedu rahvahääletuse eitavat otsust edasi teha. Nüüd me jääme ootama, mida Leedu uus valitsus otsustab teha.
Rahvahääletustel ei hääleta inimesed sageli sellel teemal, mis küsimus hääletuseks püstitati. Näiteks Euroopa põhiseaduse referendumil Prantsusmaal ei olnud mingit pistmist Euroopa põhiseadusega, põhiküsimuseks kerkis see, et "meil on poolakad siin tööl". Poolakad on Prantsusmaal tööl vana põhiseaduse järgi ja on ka uue põhiseaduse järgi. Inimeste vaba liikumine ei olnud rahvahääletusel küsimuse all. Inimesed ja ametiühingud olid aga raevunud ja hääletasid põhiseaduse maha. Inimeste vaba liikumine on olnud Euroopa Liidu aluslepingu osa alates 1957. aastast.
Ameerika Ühendriikide California osariik pani 30 aastat tagasi rahvahääletusele küsimuse, kas osariigi kulutusi tuleks vähendada. Rahvas ütles selle peale muidugi "jaa!". Ja mis oli tulemus - tuhanded vaimuhaiged lasti haiglatest välja, sest ei tahetud vähendada raha prügikoristusele ja haridusele.
Eestis on tänu kogemusele rahvahääletused rahvusvaheliste lepingute puhul välistatud. Me ratifitseerime rahvusvahelisi lepinguid parlamendis, aga me ei hakka neid rahvahääletusele viima.
Olete korduvalt öelnud, et Eesti jaoks on Euroopa Liidus tähtsaim suurriik Poola. Miks on just Poola Eesti jaoks nii oluline?
Mina olen kogu oma ametiaja ja juba enne seda rääkinud, et Poola on tegelikult tähtsaim suurriik ja partner Eestile. Euroopa kuuest suurriigist on Poola ainus, kes saab aru, mida tähendab meie ajalugu, mida tähendab küüditamine. Ida-Poolast küüditati 1,2 miljonit inimest, mis tähendab, et poolakad mõistavad ilma seletamiseta asju, millest räägib eestlane.
Poolat peavad aina olulisemaks ka teised Euroopa Liidu riigid. Oktoobris ilmus Saksa mainekate poliitikateadlaste Ulrike Guerot'i ja Konstanty Geberti artikkel "Why Poland is the new France for Germany" [Miks on Poola Saksamaa jaoks uus Prantsusmaa].
Poola ja Eesti teineteisemõistmine on poliitiliselt väga hea. Probleem on selles, et paljud eestlased ei ole viimasel ajal Poolas käinud ja endiselt valitseb kujutelm Poolast, nagu see oli 20 aastat tagasi. Poola on läbi teinud täiesti uskumatu transformatsiooni. Me oleme pahased, kui lääne inimesed tulevad Eestisse ja avaldavad imestust riigi kõrge arengutaseme üle. Inimesed ei suuda uskuda, kui palju Eesti on muutunud. Sama kehtib Poola puhul. Eestit ja Poolat ühendab sama emotsioon, et mõlemad riigid ja rahvad on tulnud läbi pori, vere ja uputuste ning lõpuks saavutanud ikkagi seda, mida inimesed on soovinud. Lõpuks tekib sama emotsioon mida laulis Peggy Lee oma laulus "Is that all there is". Laul kirjeldab, kuidas tüdruk läheb koos isaga maailma parimasse tsirkusesse ning näeb lõvisid ja tiigreid. Tüdruk tuleb välja, hoiab oma isa käest kinni ja küsib "issi, kas see ongi nüüd kõik". Lugu läheb edasi, tüdruk abiellub ja küsib jälle, "kas see ongi nüüd kõik?". Eestil ja Poolal on sama emotsioon, et kui me oleme palju saavutanud, tekib küsimus "kas see ongi nüüd kõik?". "Kas me olemegi nüüd normaalne riik?". Aga võib-olla me olemegi nüüd päris normaalsed.
Eesti on iseseisvuse taastamise järel saavutanud kõik oma suured eesmärgid - saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks ning võtnud kasutusele euro. Mis võiks olla Eesti järgmine suur eesmärk?
Eesti võiks vähem mõelda uue suure eesmärgi peale ja mõelda rohkem sellele, mida konkreetselt oleks vaja ära teha. Enamik normaalseid riike, kes on Euroopa Liidu ja NATO liikmed, ei püstita endale küsimust, mis võiks olla riigi uus suur eesmärk. Meie kõige suurem eesmärk võikski olla normaalseks euroopalikuks riigiks saamine. Pole mõtet muudkui ette kujutada, et mis olnuks, kui poleks olnud õudust aastatel 1940-1991. Me oleme saavutanud palju, me oleme seal, kus ei ole need riigid, kes ei elanud üle nõukogude okupatsiooni. Kui sa lähed riikidesse, kes ei ole pidanud elama nõukogude okupatsiooni all, nemad ei mõtle, mis võiks olla meie riigi uus suur eesmärk.
Laulva revolutsiooni torm ja tung, Sturm und Drang, on läbi ja tundkem selle üle rõõmu, et see on möödas. Me oleme 20 aastaga käinud läbi poole Moosese 40-aastasest teekonnast läbi kõrbe ja selle aja jooksul oleme saavutanud palju. Võib-olla tekib inimestes küsimus, et kas see on kõik ja rohkem polegi millegi poole püüelda? Oleme eurooplased, püüelgem siis normaalse euroopaliku ühiskonna poole.
Kui me uut suurt eesmärki püsitama ei peaks, siis mingid prioriteedid võiks ju Eestil olla, millele lähiaastatel suuremat tähelepanu pöörata?
Kui me vaatame rahakulutust tervishoiu alal, sotsiaalsüsteemi ja demograafilist olukorda, tekivad mõned valusad küsimused. Inimesed lähevad pensionile ja elavad üha kauem, samas jääb üha vähemaks neid inimesi, kes selle eest maksma hakkavad. Meil tuleb lähemas tulevikus nende probleemide arutamiseks läbi viia ebameeldiv, aga väga vajalik debatt.
Kui vaadata näiteks prognoosi, kui palju on 40 aasta pärast, aastal 2052, Eestis töötavaid ja mittetöötavaid inimesi, tuleb sotsiaalsüsteemiga midagi ette võtta, samas ei taha ükski poliitiline jõud seda teemat süvitsi puudutada. Nende väljakutsetega tuleb varem või hiljem tegeleda ning jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmisest ei ole kasu. Muudatusi vajab ka tervishoiusüsteem ning see on valdkond, kus on ees ootamas suured muudatused. Me ei ole siiamaani läänemaalimas pühendanud tähelepanu sellele, mis on inimese enda vastutus. Kui inimesed söövad halvasti, on ülekaalulised ja sellest tulevad tervishoiuprobleemid, tekib küsimus, kas inimene peaks sellisel juhul ise oma ravi eest maksma. Mina arvan, et inimene ei pea ise selle eest maksma, aga me saame kõik teha palju selle nimel, et me ei satuks sellisesse olukorda. Lugesin pool aastat tagasi artiklit, mis püstitas küsimuse, kas ülekaalulised inimesed peaksid maksma rohkem lennupiletite eest. See artikkel põhjustas rohkelt solvunud reaktsioone, kuid samas tuleb varem või hiljem jõuda arusaamale, mis on isiklik vastutus oma tervise eest.
Ma saan kindlasti loobitud mädamunadega, kui ma ütlen, et meie tervishoiu- ja pensionisüsteem ei ole kestlik. Eestis on see süsteem kestlikum, kui paljudes teistes riikides Euroopas, aga see mudel ei ole praegu kestlik. Me peame endale aru andma, et tänased süsteemid tulevikus enam ei tööta. Eestil on olukord parem, aga ma ennustan suuri probleeme Euroopas nende riikide seas, kes ei suuda oma demograafia ja maksusüsteemiga täita oma lubadusi tervishoiusüsteemi ja pensioni osas.
Tuleb küsida, miks on Kreeka praegu selles olukorras, kus ta on ja miks on riigi laenukoormus 195 protsenti SKT-st? Sest nende süsteem ei olnud jätkusuutlik. Meil oli ka üks poliitiline jõud, kes lubas valimiste eel tõsta palkasid. Me peame endale aru andma, et sellised süsteemid ei tööta. 1950.- 1960. aastate demograafilisele olukorrale üles ehitatud sotsiaalsüsteemide ümbervaatamine eeldab poliitikutelt julgust, kuid ma ei näe, et see teema võiks Eestis järgmistel valimistel üheks põhiküsimuseks tõusta. Seda kindlasti mitte, ma ei usu, et sellest järgmiste valimiste eel palju räägitaks. Valimiste teema, olgu see Eestis, Soomes või USA-s, ei ole peaaegu kunagi seotud kauge tuleviku murede, vaid aktuaalsete küsimustega. See on demokraatia ja kauge tuleviku küsimus ei ole teema, millega poliitikud valijatelt hääli saaks. Pärast valimisi võiksid poliitikud, mitte ainult Eestis, aga ka Euroopas, rääkida neist asjadest. Kuid ma ei usu, et ka kusagil Euroopas või Ameerika Ühendriikides ka oleks suur valmisolek rääkida tõsistest pikaajalistest väljakutsetest, sest need on rasked teemad.
Samuti tuleb lähitulevikus pöörata suurt tähelepanu haridussüsteemile. Meie haridussüsteemis on tegelikult viimasel ajal päris palju alustatud, kuid kindlasti tuleks mõelda, millised on perspektiivsed valdkonnad, millega Eesti võiks tegeleda tulevikus ja kohandada oma kõrgharidussüsteemi selle järgi. Hästi läheb nende riikidel, kus inimestel on reaalteadmised, loodus- ja täppisteaduslikud teadmised, inseneriteadmised. Reaalteadmistesse panustamine ei sõltu ainult riigist ning ka inimestel endil peab olema tahtmine õppida reaalteadusi, kuigi praegu on paraku kõige suurem tung minna õppima ärijuhtimist, avalikku haldust ja avalikke suhteid. Kas riik saab siin midagi teha, ma ei tea, aga tahtmine täppisteadusi õppida peab tulema seestpoolt ja inimese perekonnast. Eriala valinud inimesed peaksid mõtlema selle peale, et riik ei anna inimesele tööd , kui valitud erialal töökohti ei ole. Hollandis oli 1980. aastatel poliitika, et kui sa õppisid midagi, tegid sellel ala doktoritöö ja sa ei saanud tööd erialal, mille sa olid ise välja valinud, siis maksis Hollandi riik sulle professori palga, mida sa saanuks, kui sul oleks töökoht. Nad lõpetasid selle programmi ära, sest see osutus tupikteeks.
Me peame ise vastutuse võtma, meie ja me laste käekäik sõltub sellest, kas nad on valmis raskemaid asju õppima või mitte. Ma saan aru, et seda on kerge parodeerida, aga maailm on selline. Miks läheb Lõuna-Koreal hästi? Miks läks Jaapanil hästi? Sest need on riigid, kus inimesed ise tegelevad ainetega, mis on rasked, aga millel on tulevik. Keegi ei suuda ette prognoosida, millises suunas maailm muutub, kuid eeldada võib, et paremini läheb üldiselt nendel riikidel, kus on rohkem oskusi, mis puudutavad numbrite manipuleerimist ja täppisteadusi.
Te olete oma presidendiks oleku ajal rahuldanud oluliselt vähem kurjategijate armuandmispalveid kui eelmised presidendid. Millistest põhimõtetest lähtuvalt te langetate otsuse kurjategijatele armuandmispalveid läbi vaadates?
Põhjus, miks ma olen andnud armu väga vähestele süüdimõistetutele, on väga lihtne, vahepealsetel aastatel on kurjategijate ennetähtaegse vabastamise protsess mitme uue kihiga täitunud ja näiteks vanglatele on antud palju volitusi teha ettepanekuid süüdimõistetute ennetähtaegseks vabastamiseks. Minuni jõuavadki armuandmispalved sellistelt kurjategijatelt, kellele sa ei taha armu anda. 15 aastat tagasi ei olnud olemas näiteks elektroonilisi jalavõrusid, millega praegu paljud süüdimõistetud enne tähtaega vanglast elektroonilise järelevalve all tingimisi vabadusse pääsevad. Siis tulid presidendile otsustamiseks igasugused armuandmispalved, kuna ei olnud paljusid praegusi mehhanisme, millega kurjategijad enne tähtaega vanglast vabadusse pääsesid. Aga praegu paljud juhtumid minuni enam üldse ei jõuagi. Minuni ei jõua otsustamiseks selliseid südantlõhestavaid lugusid, kuidas keegi on vanglas, kuna on jätnud 50 krooni maksmata ja samal ajal elavad kolm last kodus kehvades oludes isata. Praegu jõuavadki minuni enamasti tapjate ja mõrtsukate armuandmispalved. Põhimõtteliselt Juri Ustimenko sarnased juhtumid jõuavadki minuni ja ma tõesti ei taha, et sellised inimesed vabadusse pääseksid.
