Sa võid olla nagu Jeesus Kristus, aga kui seitse aastat on möödas, siis inimesed tüdinevad sinust. See on inimlik reaktsioon, tõdeb president.
Kohtume viimaseid päevi Eesti Vabariigi presidendina ametis oleva Toomas Hendrik Ilvesega päev pärast seda, kui riigikogu on Kersti Kaljulaidi järgmiseks presidendiks hääletanud. See, Toomas Hendrik Ilvese viimane intervjuu presidendina pidi toimuma tegelikult varem, et meil oleks aega rääkida, kuid valimiskogus oli presidendi valimine läbi kukkunud ja seetõttu lükkus edasi ka jutuajamine. Pisut mõtlikus meeleolus kulgenud intervjuu lõppedes ütles Ilves: peaksime veel kohtuma, see ei ole valmis. Tal on õigus. Ja me kohtusime korra veel.
On see tõsi, et kui te 2006. aastal siia majja kolisite, polnud teil siin ruumi, kuna eelmine president Arnold Rüütel polnud veel välja kolinud?
Olgem täpsed. Remont polnud veel alanud ja mul polnud veel oma kabinetti. Nagu nüüd pole enam kabinetti, sest seal lõpeb remont, mida pole kümme aastat tehtud.
Istusite 2006. aastal oma presidendi ametiaega alustades kastide otsas ja istute ka nüüd, ametiaega üle andes? Sest soovisite, et uus president saaks alustada oma tööd remonditud ruumides.
Jah, Kersti Kaljulaidil peab olema võimalus kohe päriselt tööle hakata, ta ei pea endale siin majas mõnd ajutist töökohta otsima.
Kui palju on muutunud Eesti, mille te võtsite vastu 2006. aastal ja annate nüüd kümme aastat hiljem Kersti Kaljulaidile üle?
Alustame sellest, et 2006. aastal oli rahvusvaheline olukord, eriti võrreldes praegusega, päris hea. Meenutagem, et tol ajal ei tahetud NATO-s tegeleda isegi sellise probleemiga nagu Balti riikide kaitseplaanid. Alles paar aastat pärast Gruusia sõda hakkas NATO nende kaitseplaanidega tegelema, 2010. aastal.
Ja NATO-s toimunu laiemalt mõjutas otseselt Eestit kui üht liikmesriiki?
Jah. Me ehitasime Ämari, aga keegi ei tahtnud sinna lennukeid saata, sest polevat vaja. Kui kutsusin kohe pärast Krimmi sündmusi kokku riigikaitse nõukogu, et arutada, mida teha, siis üks tulemus oli, et kaitseminister palus järgmisel päeval – see oli esmaspäev – USA-lt lennukeid. USA kohe ka reageeris ja saatis need. Ja juba neljapäeval läksin neile Ämarisse vastu.
Tegite seda nipsust?
Ei teinud. (Naerab.) Te küsisite ju, kuidas olukord Eestis on muutunud. Tegelikult on võrreldes 2006. aastaga Eestis seis julgeolekupoliitiliselt oluliselt parem, isegi kõigi aegade parim.
Aga see on üks osa küsimusest, kuidas olukord Eestis on muutunud. Kui ma kutsusin üles rohkem kodanikuühiskonda tegema, siis juba kuus aastat hiljem hurjutati mind, ei president ei kuula kodanikuühiskonda. Pean seda naljakaks.
Kusjuures ka Marju Lauristin ütles ühes augustikuises intervjuus, et...
Ütles, ütles.
Tsiteerin Lauristini mõtet: loodeti, et president Ilves teeb seda, mida lubas – annab riigi kodanikele tagasi –, aga see töö jäi pooleli. Olete Lauristini kriitikaga nõus, et te pole olnud vastuvõtlik kodaniku häälele, ei ole kuulanud kodanikuühiskonda?
Ma olin nii põhiseaduse piiril nagunii, et mida ma tahan teha. Rahvakogu oli täiesti uus innovatsioon. Aga kindel oli see, et sellest ei tohi saada (rõhutades – K. A.) rahva mandaadita pseudoparlamenti, mis hakkaks konkureerima, nagu tegid omavahel Eesti Kongress ja ülemnõukogu.
Minu arvates oli rahvakogu väga julge idee. Sellest, kuidas me kasutasime Fishkini (arutleva demokraatia uurija professor James S. Fishkin – K. A.) arutlevat demokraatiat, et kuulda, mida inimesed arvavad, on väga palju kirjutatud positiivselt mujal, Eestis paraku mitte.
Mind aga hoiatati: vaata ette, põhiseadus ei näe sellist asja ette ja sina, Ilves, kes sa kogu aeg rõhutad põhiseaduse tähtsust, ole ettevaatlik. Nagu ütlesin, olin piiri peal. Ja kui nüüd öelda, et ma ei teinud rohkem... Järelikult oleksin ma, niigi piiri peal käies, astunud üle põhiseaduse ja murdnud oma vannet.
Ehk et tahtsite parimat, aga saite peksa?
Nojah.
Olete te nõus, et rahvakogu ettepanekuteta poleks parlamendis praegu kahte erakonda – EKRE-t ja Vabaerakonda?
Vabaerakonda tõenäoliselt ei oleks, kuna rahvakogu üks tulemus oli erakonnaseaduse muudatus, millega alandati partei registreerimiseks vajalike liikmete arvu 1000-lt 500-ni.
Aga millised peaksid olema Eesti järgmise kümne aasta arengusuunad? Kuhu me peaksime liikuma?
Paar aastat tagasi rääkisin vabariigi aastapäeva kõnes – ja mida päev edasi, olen selles järjest enam veendunud, et peame kohe praegu mõtlema, mida me teeme, kui suur osa töökohtadest kaob tänu arvutiseerimisele, digitaliseerimisele, robotiseerimisele. (Ilves rääkis sellest 2014. aasta 24. veebruaril – K. A.) See on arenenud riikide probleem. Odav tööjõud kaotab ja mõnes mõttes on juba kaotanud oma senise tähenduse. Ja see muutub kõikjal Euroopas probleemiks: masinad teevad ära väga palju sellest, mida siiani on teinud inimesed. Juba praegu on oht keskklassi töökohtadele.
Ehk et riigid, ka Eesti, peavad oma elanikkonda selleks ette valmistama?
Jah, keskenduda tuleb haridussüsteemile, ümberõppele. Üks selleks paremini ettevalmistatud riik on USA. Hiljuti ilmus artikkel, et 2050. aastaks on neljandik 30–50-aastaseid mehi töötud. Võib-olla on see hirmujutt, aga kui me vaatame tehnoloogia arengut, siis pole midagi teha, masinad arenevad kiiremini, kui inimesed sellega kohanevad. Ma ei räägi sellest, et arvutid hakkavad meid juhtima. Küll aga sellest, et väga palju tööd saab masin palju paremini teha.
Kindlasti on järgmise kümne aasta perspektiivis olulised haldusreform, riigireform ja muidugi julgeolek. Aga tegeleda tuleb ka probleemiga, kuidas Eesti on valmis tulevikku vastu võtma. Tean, et inimesed kratsisid pead, kui sellest mõni aeg tagasi rääkisin, nüüd enam mitte nii palju. Ja ma ütlen seda eriti kontekstis, kus praegu räägitakse Brexiti ja USA valimiste puhul, et globaliseerimine on paljusid inimesi pahandanud.
Aga on ju pahandanud!
On. Aga globaliseerimise mõju on olnud suhteliselt minimaalne, sest tegelikult on SKT neis riikides, kus inimesed protesteerivad globaliseerimise vastu, tänu globaliseerumisele tõusnud.
Aga see pahameel, mis tuleb töökohtade kadumisest, saab olema palju suurem. Ja kui te küsite, mida soovitan valitsusel teha, siis ütlen: hakaku tegelema selle probleemiga, et 10, 15 ja veel enam 25 aasta pärast saab meie suurim probleem olema tööpuudus, sest odavam on kasutada ööpäev ringi töötavaid masinaid, mille puhul pole vaja maksta ületunde. Ennustan, et see saab olema üks suuremaid meie ees seisvaid küsimusi.
Kirjutan praegu eessõna raamatule "Tulevikutööstused", mille autor on üks mu sõber ja mis ilmub nüüd eesti keeles. Seal on pikalt juttu Eestist kui väga progressiivsest riigist. On väga tore lugeda, kuidas väljastpoolt hinnatakse Eestis tehtavat väga, väga kihvtiks, samal ajal kui meil siin öeldakse, et see on müüt, mida ise loome. Ei ole. Väljast tulijatele on see ulme. Rääkisin eile Saksa saadikuga, kes rääkis sakslaste umbusust, mis aga hajub kohe, kui nad tulevad siia Eestisse ja siis vaatavad: ooo! Aga tagasi selle raamatu juurde, mille põhisisu on, et peame valmistuma kiiresti muutuvaks eluks, kus tulevikutööstus ja tulevikumajandus on hoopis teised.
Räägite neist teemadest ja teie silmad säravad. Kui vaatate kümnele aastale tagasi – olete Eestis, Euroopas, USA-s erinevaid teemasid ajanud –, siis kas see oli teie jaoks ikkagi äge aeg? Küsin just sellepärast, et umbes kaks aastat tagasi andsite ajalehele Sakala antud intervjuus mõista, et teil on kõrini...
Pole kunagi olnud, ükskõik mis ametis olen töötanud.
... ja ütlesite täpse päevade arvu, mis teil on presidendi ameti lõpuni jäänud.
Matemaatika ja arvud on mind juba lapsest saati huvitanud.
Olgu. Aga kui tagasi mõtlete: oli see kümme aastat äge aeg?
Ma ütlen ausalt: ma usun, et see oli Eestile hea aeg.
Aga teile? Kahetsete te mõnda päeva sellest ajast?
(Vaikib pikalt.) Ma vastan nii: kihvt oli see, et sain pühenduda Eesti riigile, nagu ma seda olen alati teinud, väga noorest east alates, olles õppejõud, analüütik, Vaba Euroopas ajakirjanik, suursaadik, välisminister, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees. Sain ellu viia seda, millesse uskusin. Tuletagem meelde: inimesed ei uskunud toona, kui olin välisminister, et saame Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Aga lõpuks kulminatsioon – olla president. Sa saad tõesti teha asju, isegi neis piirides, mis sulle on antud. Aga see, kuidas sellesse on aeg-ajalt suhtutud... Nojah.
Et ei ole kuulus omal maal?
Asi pole kuulsuses. Häda on, et inimesed ei saa aru, mida president saab teha. Isegi ajakirjandus küsis presidendikandidaatide debati ajal: mida president teeb selleks, et olümpialt tuleksid kvaliteetsed teleülekanded?
See näitab, et pärast 25 aastat ei saada ikka aru, mis on presidendi roll, ja ikka pole kadunud ihalus presidentaalse võimu järele. Kuid häda on selles, et presidentaalne võim viib postkommunistlikes riikides peaaegu alati suurema korruptsioonini ja sageli ka võimu kontsentreerumisele, mis pole enam kooskõlas lääne demokraatiaga.
Aga võib-olla on inimeste ihalus presidendivõimu järele lihtsalt soov näha inimest, kes teab kõiki lahendusi ja suudab need lahendused kätte tuua?
Sellist inimest pole olemas.
President ei saa olla kõigi isa ja ema?
Presidendi roll pole olla karm isa – ega ema, kes võtab sülle ja teeb kõigile hellalt pai. Võib-olla seda tahetakse, aga meie põhiseadus näeb ette, millised need rollid on, ja neile olen ma keskendunud. Ning ülejäänud osa, mis ei ole põhiseaduse kaitsmine, Eesti julgeolek ja Eesti esindamine välissuhtluses, on a cadenza. Teisisõnu, viiulikontserdil on üks asi nootide järgi mängimine ja siis tuleb a cadenza, kus mängid ise, mida tahad.
Kui palju olete neist piiridest, mida põhiseadus presidendile ette näeb, tegelikult üle astunud?
Vastupidi, mulle heidetakse ette, et ma pole teinud teatud asju. Aga oleks ma neid teinud, oleksin ületanud presidendile antud võimu. Taas kord: kasvõi rahvakogu ja Jääkeldri protsessis.
Kas olite tõesti vahepeal valmis presidendiametist loobuma ja NATO juhiks minema?
Ei olnud. Neid kohti on teisi ka, kus öeldakse, et no paneks mingi idaeurooplase, võtaks mingi väikese riigi...
Pisendate praegu enda rolli. Olete olnud presidendina inimene, kes ei ole väikese ja vaese Ida-Euroopa esindaja, vaid rääkinud terve Euroopa tuleviku, ühiste probleemide nimel, ausalt ja ka teravalt, nii Euroopas kui ka Ameerikas. Teid kuulatakse.
Tundes seda institutsiooni (NATO – K. A.) ei arva ma, et sinna otsitakse sõnakaid inimesi. Mina ei arvanud, et see on tõsiselt võimalik. Aga oli neid, kes sondeerisid pinda. Ja kohe kui ma ütlesin, et ma ei tee seda, tuli juurde üks Eesti poliitik ja küsis, kas nüüd oleks temal võimalik sellele kohale saada.
Kes see oli?
Pole oluline. (Naerab.)
Kui Ida-Euroopast kitsamaks minna, siis on teid nimetatud Balti riikide eestkõnelejaks. Kuidas see õnnestus?
Ma ei ole seda. Olen küll rääkinud Balti riikide ühistest projektidest – olgu raudteeühendus, energeetika või kaitsevaldkond –, aga ma ei ole kunagi kõnelenud Balti riikide nimel ja eest. Küll olen ma olnud Eesti eestkõneleja.
Ma pean silmas seda, et teie sõna maksab. Toon näite: kahe aasta tagune Barack Obama Tallinna-visiit enne Walesis toimunud NATO tippkohtumist. Miks valiti just Eesti?
Vastaksin nii: ajal, mil osa Ida-Euroopat kaldub seniselt teelt kõrvale, räägin mina endiselt liberaalsest demokraatiast. Minu jaoks ei kuulu kõikjal nähtav populismi tõus Euroopasse. Olen sõnakalt ajanud seda, et olla Euroopas ja jääda Euroopasse. Võib-olla sellepärast tuli Obama just Eestisse. Või seetõttu, et Eesti on panustanud NATO-sse ausalt nii palju, kui omal ajal kokku lepiti.
Kui raskesti on see saavutatav, et maailma liidrid peale selle, et võtavad teie telefonikõne vastu, ka kuulaksid, mida te räägite?
Minu Euroopa Parlamendi kõne, mida üldiselt ei pandud Eesti meedias tähele. Minule oli aga oluline, et hiljem tulid juurde [Saksamaa presidendi] Joachim Gaucki ja [liidukantsleri] Angela Merkeli nõunikud ning andsid edasi, et nende ülemused lugesid seda kõnet ja et see oli erakordne. Järelikult on sellel mingi mõju.
Kui palju aega võtab sellise kõne kirjutamine?
Alguses hakkab midagi mõtetes vormuma ja siis arvutis... Ma ei tea, kui kaua.
Teie nõunikud on tundnud alati ebamugavust, kui pärast mõnda teie kõnet tuleb keegi nende juurde ja patsutab õlale: kuule, väga hea kõne oli. Sest – suured kõned kirjutate ise. Nõunike jaoks on ju üsna tuttav pilt, et kusagile lennates hakkab saatjaskond lennukis võileiba sööma, teie olete aga juba arvuti lahti löönud ja kirjutate kõnet.
Suuri kõnesid, näiteks vabariigi aastapäeva kõnesid, kirjutan pikka aega. Lühemaid kõnesid kiiremini, eriti kui inspiratsioon peale tuleb. Läinud aasta võidupüha Hiiumaa kõne kirjutasin Viini-Tallinna lennukis, kahe tunniga. Pärast öeldi: seekord on Ilvese kõnekirjutaja tõesti head tööd teinud. Aga see on OK, see kuulub asja juurde.
Siis on kõned, eriti IT kohta, mis on nagu üks ja sama kõne, kus pead erinevatele inimestele seletama, kuidas asjad on: võtan mitmest kõnest vastava osa vastavalt publikule. See tähendab, et väga palju, mis meile siin Eestis on iseenesestmõistetav, on mujal uus ja seal tuleb kõike algusest peale rääkida. Mis on identiteet, miks see on oluline, miks turvalisus sellest tuleneb jne. Need kõned lähevad kiiresti, sest sa juba tead, mida pead ütlema.
Aga vabariigi aastapäeva, 20. augusti ja võidupüha kõned on kordumatud just selles ajas ja selles ruumis. Muide, mis puudutab 20. augustit, siis on mul hea meel, et tolle olulise päeva tähistamine läks korda.
Õige, teie ju algatasite traditsiooni pidada 20. augustit suure vastuvõtuga presidendi roosiaias.
Jah, iseseisvuse taastamise päeva oleks nagu varjatud või häbenetud. Aga just see on päev, mis on erinevate põlvkondade inimestel meeles. Kõigil neil, kes on üle 30 aasta vanad. Nagu Raul Rebane mulle ütles: kõige olulisem päev tema elus on 20. august ja aitäh, et ma selle päeva tähistamise talle tõin.
Kas teie jaoks on olulisem vabariigi aastapäeva kõne või näiteks kõne Harvardi ülikoolis?
Need on hoopis erinevad kõned. Välismaal olen ma Eesti tutvustaja, paljud saavad seeläbi esimest korda teada, mis meil head on.
24. veebruari kõne on äärmiselt oluline. Sellega näen ma igal aastal palju vaeva. Väga palju. Ajast, kui end mäletan, olen igal aastal käinud meie iseseisvuspäeva üritustel. See on see päev. Ja minu jaoks on presidendil kohustus pidada sellel päeval selline kõne, mis on presidendi kõne.
Jüri Luik ütles mõned päevad tagasi, et president elab mingis mõttes kuldpuuris ja teda see ei paelu. Ent kui ma mõtlen kasvõi nendele suurtele kõnedele, Eesti eri nurkades tublide inimeste innustamisele, USA presidendiga kohtumistele, siis on presidendil suur võimalus Eesti jaoks midagi ära teha.
Isiklikust vaatevinklist ei ütleks ma kuldpuur, vaid seestpoolt valgustatud klaasmaja, kus kõik on kogu aeg nähtav. Aga ma vastan nii: iga inimene, kes võiks adekvaatselt seda [presidendi] tööd teha, peaks omama oskusi, võimeid, millega ta elaks korduvalt paremini mitte seda tööd tehes. On inimesi, kes arvavad, et oo, ma olen president. Aga on inimesi, keda hinnatakse teiste omaduste pärast. Läbi aegade on olnud presidendikandidaate, kes vastavad sellele ja kes ei vasta. See on nagu meie riigifirmade juhtidega, kelle kohta öeldakse, et vaata, kui palju nad palka saavad. Aga nende seas on inimesed, kes võiksid Soomes või Saksamaal hoopis suuremat palka saada, aga nemad tahavad töötada Eestis.
On üks norra romaan, milles räägitakse Jante seadustest, reeglitest, mis kehtivad ühes hüpoteetilises Põhjala külas, kus sa ei tohi eristuda, midagi teistest paremini teha. Mina nimetan seda muruniidukiks, et kohe kui üks lible kasvab kõrgemaks, niidad ta maha. Aga see käib presidendi ameti juurde, ongi osa tema tööst, et sa tead: igaüks võib sind kritiseerida.
Räägime 2006. aastast, kui teid presidendiks valiti. Kas on tõsi, et nõustusite kandideerima vaid seetõttu, et Arnold Rüütlit kindlasti tagasi ei valitaks...
Jääme ka oletustes ikka reaalsuse lähedale.
... ja teil oli kindel teadmine, et valimiskogu kukub läbi, valimised lähevad tagasi riigikogusse, kus teie enam ei osale, ja jätkate europarlamendis väliskomisjoni aseesimehena?
See on liiga keeruline kontseptsioon. Toona oli põhiliseks argumendiks hea positsioon küsitlustes ning mulle öeldi: ole nüüd mees, tule ja kandideeri. Ma tõesti ütlesin, et ei taha, ja mulle öeldi: ära muretse, sa ei võida niikuinii. Jah, minul ei olnud seda lootust ega ootust – saada presidendiks –, aga ütlesin: olgu. Ei saanud öelda "ei" kolmele erakonnale, kes esindasid läänelikku mõtlemist Eestis ja kes olid kokku leppinud minu toetamises. Aga tõesti anti mõista, et ega see õnnestu, kuid vähemalt näitaks, et meil on ka oma tugev kandidaat.
Ja siis istusite seal Estonia kontserdisaali rõdul...
... ja nägin, et mind valitigi Vabariigi Presidendiks.
2011. aastal oli juba loomulik jätk?
See oli tõsine küsimus. Kuid kui kolm erakonda ütlesid taas, et olete head tööd teinud ning võiksite jätkata, ütlesin jah.
Kaks ametiaega ehk kümme aastat on siiski väga pikk aeg.
On. Vaadates oma praegust kogemust ja juhtivate poliitikute trajektoori, samuti seda, mida olen teiste kohta lugenud, siis oleks ehk mõistlik, et Eesti presidendil oleks üks seitsmeaastane ametiaeg. Sest kus iganes demokraatlike valimistega riikides tüdinevad inimesed sinust pärast seitsmendat aastat lihtsalt ära. See on nii Obamaga, oli Clintoniga, Bushiga, Tony Blairiga. Praegu toimub see väga selgelt Angela Merkeliga, juhtus ka Helmut Kohliga. Ja nii oli ka Lennart Meriga, keda viimasel kahel ametiaastal halastamatult kritiseeriti. Nüüd needsamad inimesed küll ülistavad teda. Ma tean, see mõjus Lennartile. See tüdimus on selgelt tunda ka minu puhul.
Et muudaks põhiseadust ning nagu õiguskantsler on ametis seitse aastat, võiks see samuti olla ka presidendi puhul?
Ma räägin oma kogemusest. Sa võid olla nagu Jeesus Kristus, aga kui seitse aastat on möödas, siis inimesed tüdinevad sinust. See on inimlik reaktsioon. Rahvas tüdineb.
Et seda ametit pidada, pead sa meeletult palju tööd tegema. Ma saadan inimestele ööpäev läbi meile, eriti välis- ja julgeolekupoliitilisi, loen, uurin, siis riigisisesed sõidud, välisvisiidid, protokollilised kohustused... See on täisajaga amet.
Inimesele, kellel on vajalikku pühendumist teha seda tööd hästi, on ülekohtune pärast mõnuga jalaga anda. See kuulub muidugi ameti juurde, aga tulevikus võiks mõelda, et võib-olla säästa seda inimest.
Olete te mõelnud, et kui teist poleks 2006. aastal president saanud, siis kuidas oleks tollase europarlamendi väliskomisjoni aseesimehe elu kulgenud?
Mul ei ole kombeks mõelda, et mis oleks olnud, kui...
Siiski, milline olnuks teie karjäär?
Ma ei tea. Ma ei mõtle karjäärile. Juba tol ajal pakuti mulle juhatada üht mõttekoda.
Te pole inimene, kes oma karjääri samm-sammult ette kavandab?
Ma olen kogu aeg teinud samme, mille kohta hüüatatakse: mida? Kui lahkusin Vaba Euroopast, et hakata Eesti suursaadikuks USA-s, siis oli see samm tühjusesse. Kuigi mõeldes mu tõekspidamistele, oli see normaalne. Aga isegi Eestis imestati: sa andsid ära oma USA passi, mida?
Aga milline olnuks Eesti elu, kui teie poleks olnud president?
Eestiga poleks midagi halba juhtunud.
Oleks see võimalik, et maailm ei teaks siis Eestit sellise vahva e-riigina ja paljude rahvusvaheliste töögruppide eesotsas poleks eestlast?
Eesti keeles on sõnal "müüt" kaks tähendust: müüt kui vale ja müüt, millesse usutakse. Üks on negatiivne, öeldes: Eesti e-riigi edu on müüt. Teine on laiemalt kasutatav termin: Kalevipoja müüt. Niisugust inimest polnud olemas, aga see müüt inspireeris ja viis Eestis inimesi edasi, kandes nii ilmselget rolli meie rahvusliku enesetunde tekkimisel.
Objektiivselt on piisavalt palju uuringuid, mis näitavad, kui ees on Eesti oma e-lahendustega suurest osast ülejäänud maailmast. Kui Maailmapank palus mind üheks enda aastaraporti koostamise juhatajaks, siis just sellepärast, et ma olen Eestist ja olen sellest kõigest korduvalt ja korduvalt rääkinud, kirjutanud. Seega, meie e-edu pole müüt selle sõna negatiivses mõttes. See on tulevikusuund.
Nimetage palun paar kohtumist, mis teil kunagi ei unune.
Kui Saksamaa president Joachim Gauck tuli Ärma tallu – mul tulevad nüüd pisarad sellele mõeldes – ja me istutasime puu...
Viskasime sümboolselt mulda ja Gauck küsis: kas tunned sellist laulu "Die Gedanken sind frei"? Me laulsime seda siis, kui olid väga rasked ajad. Gauck oli ju Saksa Demokraatlikus Vabariigis represseeritud. Imestasin vastu: muidugi me tunneme seda laulu.
Kuna olime seal künka peal, hüüdsin: eestlased, rivistume nüüd üles ja laulame sama laulu, mille eestikeelne nimi on "Me mõtted on priid". Ja me laulsime, Ando Kivibergi juhatusel. Sakslased vaatasid: mida? Ja siis hakkasid sedasama laulma saksa keeles. See kõik oli täiesti spontaanne. 40 eestlast ja sakslast laulsid ühe ja sama tähendusega ühte ja sama laulu. Meil kõigil olid silmad märjad... (Ilves vakatab.)
Või teine kohtumine, mis polnud küll nii emotsionaalne, küll aga pöörane. Olin aastaid tagasi välislähetuses Californias. Minu poja juhendaja Stanfordi ülikoolis Michael McFaul oli saanud president Obama erinõunikuks Venemaa küsimustes. Ja siis helistas mulle poeg ja küsis: kas ma tohin Michael McFaulile sinu numbri anda? No anna, ütlesin. Viis minutit hiljem helistas McFaul ja küsis: härra president, kas saate homme tulla Valgesse Majja Obama juurde? Olin esimene idaeurooplane, kes sinna kutsuti.
See oli spontaanne kohtumine?
Selles mõttes küll, et tavapäraselt ajab Valge Maja asju vastava riigi presidendi kantseleiga. Aga nüüd helistas Obama nõunik mu pojale, et mind kätte saada, kuna kuulis, et olen parasjagu USA-s. Mis seal ikka, pikendasin lähetust ja lendasin Washingtoni.
Öeldakse, et esimene kohtumine on see, mille põhjal side kas tekib või ei teki. Teil Obamaga vist tekkis?
Ma ei oska öelda. Aga mõni aasta hiljem oli meil kohtumine Prahas, kus suhted veelgi süvenesid. Jah, võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega on USA Eestisse väga hästi suhtunud. Meid on tõsiselt võetud. Nii et jah, oleme Obamaga mitmeid kordi kohtunud ja hästi läbi saanud. Aga ma sain ka Bushiga väga hästi läbi.
Käisite pärast pronksiööd, suvel 2007 George W. Bushi juures Valges Majas ja Eesti sai silmapaistva toetusavalduse.
Ta helistas ja küsis, millal ma saan Washingtoni lennata. Rääkisime Ovaalkabinetis nagu siin laua ääres. Siis läksime lõunale, poolteist tundi ta uuris: mida arvad sellest, mida sellest, kuidas Venemaa ikka on?
Ja kui lahkusime, ütles ta: anytime you want to talk. Nii et jah, see läks hästi korda. Algus oli siiski siin Eestis, kui ta 2006. aasta sügisel Tallinnas käis. Aga jah, ma olen riigijuhtidega maailmas päris hästi läbi saanud.
Teie valitsemisaega on jäänud päris keerulised ajad. Sisepoliitiliselt jäid teie aega pronksiöö, majanduskriis, Harta 12, Siim Kallase tulek-minek; välispoliitiliselt veel hullem – Gruusia sõda 2008, Krimm 2014, Brexit 2016. Kui keerulised ajad need teie jaoks olid?
Need muutsid Eestit, muutsid maailma ja seeläbi uuesti Eestit. Mul tuli presidendina teha mitmeid otsuseid, aga see ongi presidendi töö. Näiteks [2008. aasta] sõja ajal Gruusiasse lendamine, nagu me koostöös Poola presidendi Lech Kaczyńskiga tegime ning Läti, Leedu ja Ukraina liidrid kaasa võtsime. Olime Lechiga pidevalt Gruusiaga tegelenud. Kui sõda puhkes, mõtlesime alguses kirjalikule toetusavaldusele, aga see tundus liiga tavaline ja kasutu. Siis otsustasimegi, et võtame teised ka punti ja lendame kõik Thbilisisse.
Teisalt, aeg on kogu aeg keeruline olnud, sageli küsid endalt ja teistelt, kas miski kasvab kriisiks või mitte. Ja on ju ka asju, mida on välditud.
Mida on välditud?
Siin on nii, et kunagi ei tea lõpuni, mida on välditud, kuna see pole toimunud. Aga toon ühe näite, mida president saab teha. Viimase majanduskriisi ajal oli kärpekava tegemiseks nn krokodillide komisjon, aga kõik tammus paigal.
Palusin koalitsioonierakondade juhid ja mõned nende inimesed enda juurde, et istume maha, otsustame asjad ära ja enne laiali ei lähe. Kohtumine algas õhtul ja lõppes öösel, läks pikale, aga tulemuseks oli kärpekava. Nemad ju pidid kokku leppima, aga presidendina ei tee sa kära ega pressikonverentsi, et nüüd ma kutsun nad kokku.
Vastupidi, sa kutsud nad vaikselt kokku. Kui kära teha, poleks see ja paljud teised asjad toimunud. Sa poleks saanud neid inimesi omavahel laua ümber kõnelema.
Kui nad muidu omavahel kaklevad, siis sellistel puhkudel on president pigem arbiiter.
Kui veel Gruusiast rääkida, siis kas teil on kahju, et Gruusias ei õnnestunud ühiskonna ümberpöörd nii, nagu lootsime? Mihheil Saakašvili algus oli paljutõotav, tegime sinna suure panuse, aga ikka läks nihu. Saakašvili läks autoritaarseks, nüüd plahvatavad seal tänavatel parlamendiliikmete autod, riigi välispoliitiline suund on ebalev. See pole ju see, mida lootsime.
Usun, et Eesti huvides on olnud kõigi ekskommunistlike riikide edu. Oleme olnud eeskujuks ja taganttõukajaks, aga lõpuks jäävad meie käed lühikeseks, kui kohapeal reformid takerduvad ja ind jahtub. On kolm riiki – Moldova, Gruusia, Ukraina –, kelle reformidesse oleme palju investeerinud. Kas me oleme nüüd koos Euroopa Liiduga oma püüdluste teelahkmel, et kas ja kuidas idapartneritega edasi? Jah, kindlasti. Aga me ju toetame seal demokraatia kinnistumist, mis tähendab, et rahvas valib. Ja kui vaadata, et ollakse nõus korruptsioonitaseme ja reformide puudumisega, siis... Meie suur lootus Gruusia puhul – aga ka Juštšenko puhul 10–12 aastat tagasi Ukrainas, ja Moldovas viimastel aastatel – oli, et nüüd nad hakkavad reformima ja edasi minema. See oli nende võimalus.
Võimalus, mis jäetigi kasutamata?
Me ei tea seda veel lõpuni. Me pole ju neile riikidele selga keeranud. Gruusia oli hea näide, et presidentaalne võim ei ole sealkandis kõige parem valitsemisvorm, ka kõige paremale inimesele võib see hakata liigselt meeldima ja võim lööb pähe.
Tõsi, Gruusia on läinud nüüd üle parlamentaarse riigi mudelile ja juba kuuledki, et president ei tee midagi. Nende praegune riigipea Giorgi Margvelašvili on minule aga väga hea kolleeg, kes hoolib tõeliselt Gruusia käekäigust. Aga see autode õhku laskmine, millele viitasite, tuletas mulle meelde 1993. aasta augustit. Siis hakkasingi rääkima, et tahaksin Eesti muutumist igavaks Põhjala riigiks.
Te peate silmas Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud pommiplahvatust, Permi grupeeringu liikmete tapmiskatset?
Jah. Olime ju õhkulaskmistest lugenud. Toona olin Eestis konsultatsioonidel, istusime Vabaduse väljaku äärses lokaalis. Meeletu pauk, mürts. Kõik tormasid välja. Estonian Airi kontori ette oli pomm pandud.
Ja pärast seda soovisitegi, et Eesti oleks igav Põhjamaa?
Jah. See oli minu jaoks esimene ja siiani viimane pommiplahvatus, mida ise olen sama hästi kui pealt näinud. Ei olnud just kõige meeldivam tunne. Esindad Eestit USA-s, räägid turvalisest, end reformivast riigist ja siis järsku – põmm. See oli ajend hakata rääkima igava Põhjamaa unistusest.
Aga kas Gruusia on see riik ja Saakašvili see riigipea, kelles isiklikult olete nende aastate jooksul kõige enam pettunud?
Ma ei taha sellele küsimusele ei- või jah-vastust anda. Ütlen pigem, et mind häirib suund, mida näeme ka mitmetes riikides Euroopa Liidus. See on populistlik retoorika, mis läheb peale palju paremini kui 10–15 aastat tagasi. Tõde kui mõiste kaotab oma olulisust, faktid ei loe, hinnangud tulevad ei tea kust. Olen sellest kahel aastal ka vabariigi aastapäeva kõnes rääkinud.
Teaduslik lähenemine asjadele on see, millele toetub üldine areng Newtonist alates. Aga kui faktid ja tõde ei loe, siis taandub kõik uskumisele. Ja see on taand-areng valgustusajastust teises suunas.
Aga kas see on fakt või hinnang, kui küsin, et olete läänesuunas olnud vedur, aga idasuund pole teid huvitanud? Ma ei pea siin silmas ainult Venemaad.
Kuidas öelda. No võtame Gruusia või Ukraina või Moldova. Kui neil on huvi selle vastu, mida Eesti tegi hästi, siis loomulikult on meil samuti suurem huvi. Kui näeme nende huvi vähenemist, ei hakka meiegi peaga vastu seina jooksma.
Kas pole nii, et reformide puudumine, nende takerdumine või ülim aeglus süvendabki idapartnerlusriikides populistlike jõudude jõulist mõjulepääsu?
See on selline muna-kana-küsimus. Kui ei juleta teha põhimõttelisi reforme, mida Eestis hakati tegema kohe iseseisvuse taastamise järel – läbipaistvat erastamist, peljatakse kodanikuühiskonna mõjukust, kardetakse korruptsiooni jõulist ohjeldamist –, siis rahvas pettub ja populistide "lihtsad" loosungid saavadki populaarseteks.
Eesti on riigi tasandil majandusliku ja poliitilise korruptsiooni poolest erakordselt tagasihoidlik...
Aga teie olevat presidendivalimiste ajal kasutanud telefoniõigust oma kandidaadi läbisurumiseks?
Jah, ma lugesin lehest, et Ilves kasutas telefoniõigust. Mis telefoniõigust? Kui presidendivalimised kukkusid valimiskogus läbi ja läksid tagasi parlamenti, siis muidugi oli vaja teada, kes võiks saada riigikogu liikmete vajaliku enamuse toetuse. Sest Eesti vajas uut presidenti. Olid erinevad nimed, need muutusid poolteise päevaga. Olid mitmed arutelud, nii parlamendis kui ka presidendi ja peaministri, presidendi ja spiikri vahel. See oli loomulik.
Meil ei olnud järgmist riigipead. Minult küsiti nõu, et kuidas oleks üks inimene, kes oma tausta tõttu sobinuks väga hästi. Siis selgus, et tal pole vajalikku toetust, ja pakuti uus inimene. Ütlesin: jaa, ta on ka väga hea.
Arvatavasti viis aastat tagasi siinsamas roosiaias ütlesin Kersti Kaljulaidile, et näen teda ühe inimesena, kes võiks kunagi tulevikus olla Eesti president, sest tal on see intellektuaalne ja eetiline mõõde.
Aga erinevate kandidaatide vahel ei olnud mul eelistust.
Kuigi mõned neist olid mu pikaajalised sõbrad, mõni oli hea tuttav. President ei saa öelda, et üks või teine on tema lemmik.
Praegu olete riigikogu valikuga rahul?
Väga. Väga. Rahul ja rahulik.
Mis on kõige olulisem soovitus, mille Kersti Kaljulaidile annate?
Meil oli temaga pikk õhtusöök ja ma ütlesin kõik olulise ära. Aga ma jätan talle ka lauale ühe kirja.
Jõudsite ennist ise selle teemani. Teie suhe valitsusse on olnud küllalt arvestav. Omavahel olete ministritega üsnagi terav olnud, kuid väljapoole harva midagi näidanud. See oli teadlik valik?
Jah. See ongi presidendi normaalne töö, aga mitte sõutegemine.
Normaalne oli pärast Eston Kohveri röövimist ja Krimmi sündmuste algust kutsuda kokku riigikaitse nõukogu? Ka toona ei tehtud liiga selgitavaid teateid, kuigi vihjetest olen aru saanud, et tehtud otsused olid väga mõjukad. Näiteks otsus meie idapiir välja ehitada.
Küsimus oli ka siis: kas tahad tulemust või tahad promo? Võid üks kord teha promo, teised vaatavad, et see on ju PR-mees, ja edaspidi on raske tulemuseni jõuda, sest sa ei saa neid inimesi enam otsustama. Presidendi roll peabki olema rääkida poliitikutega asjadest, mida tuleb teha, ilma end upitamata. Vastupidi, sa pead hoidma end tagaplaanile.
Seega te ei sõitnud valitsusest üle?
See ei olegi presidendi töö.
Kui palju oli teil kümne aasta jooksul siiski selliseid hetki, kus tahtnuks avalikult valitsuse või riigikogu poole käratada, aga hingasite mõned korrad sisse-välja ja otsustasite telefonikõne kasuks?
Kasvõi sellesama Silvergate'iga, kui need, kes pidid teadma, ka teadsid, mida ma arvan. Olime sellest rääkinud ja ma olin sellest neile kirjutanud. Loomulikult oleksin ma väga populaarne, ülipopulaarne, kui võtaksin 24. veebruaril kinga jalast ja hakkaksin seda vastu pulti taguma. Aga ma ei tagunud kunagi, sest ei arva, et see oleks presidendi roll.
Kas need olid toonane peaminister Andrus Ansip ja justiitsminister Kristen Michal, kes teadsid, milliseid lahendusi õigeks peate, aga ei võtnud teid kuulda, ning Michal keeldus pikalt ametist tagasi astumast?
Need, kes pidid teadma, ka teadsid, milliseid lahendusi mina õigeks pean.
Presidendi roll pole käia ka hukkunud sõdurite kodudes. Ometi on ühed kohtumised, millest pole teatatud. Nimelt olete käinud Afganistanis langenud sõdurite kodudes ja kohtunud nende peredega. Mis tunded need olid? Pole ju lihtne seista silmitsi leinavate omastega.
See on raske, valus, traagiline ja seotud väga isikliku süütundega, et pole suutnud meie sõdureid hoida. Aga siin on laiem küsimus. Kui tulin presidendiks, ütlesin: meil on 1,3 miljonit inimest, nende seas kaitseväelased, kes lähevad ohtlikele missioonidele. Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeer olid Iraagis juba langenud...
Vähim, mida president saab teha, on meie üksused sõduriõnne soovides ise teele saata. Seda ma alati tegingi. Ja kui keegi lahinguväljal langeb, lähen ma matustele. Ning kui perekonnad soovivad, kohtun ma nendega. Ma tegin seda.
Olen kuulnud, et kui meie poiss oli Afganistanis surma saanud, siis hoiatati teid, et kui lähete nüüd matustele, siis jäätegi käima. Ja te ütlesite vastu: ma jäängi.
See on niivõrd loomulik. 334 miljoni elanikuga riigis ei jõua president kõikjale. Aga kui sinu riigis elab 1,3 miljonit elanikku, kus iga kaotatud elu on tragöödia kogu riigile, kui inimene on kaotanud elu oma riigi eest, siis on see miinimum, mida teha, et president läheb matustele.
Samamoodi on haavatutega. Olin kord töövisiidil Inglismaal. Valik oli, kas võtta vastu kutse minna külaliseks „Hardtalki" (BBC saade, kus intervjueeritakse maailmas tuntud inimesi tundlikel teemadel – K. A.) või minna varem kokkulepitult rehabilitatsioonikeskusesse, kus olid ravil Afganistani lahinguväljal raskelt haavatud Eesti sõdurid. Hiljem lugesin, et Ilves pelgas „Hardtalki". Halloo! Kas lähed ja teed PR-i või külastad haavatud sõdureid? See polnud isegi küsimus, kuhu minna.
See on kirjutamata reegel, mis mõnes mõttes tuleb ka sellest, et president on riigikaitse kõrgem juht ja üks, kes vastutab julgeoleku eest.
Kui president ei seisa nende eest, kelle töö ja pühendumus on kaitsta Eesti riiki, siis mis annab neile tugevust seista selle riigi eest? Need inimesed on olulised.
Tõsi. Teie tõstsite kilbile ka meie Afganistanis teenivate kaitseväelaste relvastuse ja varustuse. Nappis öövaatlusseadmeid, häid kuuliveste ja tugevamaid soomukeid, aga ka sotsiaalseid tagatisi kodus. Üksust teele saates ütlesite: Eesti kaitseväelased vajavad parimat varustust ja relvastust. Selle peale kirtsutati kuluaarides nina, aga asjad hakkasid liikuma just siis.
Võib-olla kedagi teist ei kuulatud. Mina ei ole ekspert, kes ütleb, et see killu- või kuulivest on parem kui teine ja milliseid soomukeid või pinnaseradareid me sõdurid täpselt vajavad. Küll saan ma aga probleemist kuuldes neile viidata. Kes siis veel, kui mitte president?
Kui palju on teid häirinud ütlemised, et te ei hooli Eestist? Või haiget teinud?
Väga palju. Nagu ikka ebaõiglus.
Olete astunud välja sallimatuse vastu, teades suurepäraselt, et plusspunkte see ei too ja pigem lõikab teie toetust vähemaks. Ometi olete seda teinud.
Palve parlamendile anda Kreekale laenu ei too samuti populaarsust.
Teinekord peab ütlema asju, mida on vaja öelda, sõltumata sellest, kas see toob sulle populaarsust või mitte, eriti kui valitsus seda ei tee, vähemalt alguses. On selge, et kui sallimatus siin kasvab, on sellel poliitiline mõju. Eestil on õnn, et ta pole netomaksjate riikide seas poliitilisel tasandil liigitatud nende riikide hulka, kelle kohta öeldakse: miks me anname neile raha, kui nad ei taha meid aidata? Olen sellele tõesti viidanud.
Jah, me rääkisime sellest ka veebruaris iseseisvuspäevaeelses intervjuus.
Jah. Aga kui me muutume suletud ja sallimatuks riigiks, siis oleme agraarriik. Suletud ja isoleeritud agraarriik, mis minu meelest oli Eesti hukk aastal 1940. Aga rahvusvahelises majanduses ja IT-s sealhulgas on mõned inimesed tumedama nahaga kui teised. Microsofti juht ja veel paljud IT-geeniused on pärit Indiast. Ja meie ei taha siia Skype'i, TransferWise'i või mõne muu ettevõtte juurde tööle teist nahavärvi inimesi? Kui tõesti ei taha, siis tuleb leppida, et me jõua sinna, kuhu tahaksime jõuda. Viie rikkama riigi sekka näiteks. Ehk siis: kes veel ütleb ja tähelepanu juhib, kui mitte president?
Eelmises intervjuus ütlesite mulle, et valitsuse puhul on kõige olulisem see, et valitsus otsustaks.
Mina olin omal ajal viis aastat valitsuse liige. Võtsin välisministri koha vastu sellepärast, et ma tahtsin asju teha. Minu arvates oli Eestil vaja keskenduda Euroopa Liidule. Sellepärast avasime viies riigis korraga saatkondi, kuigi isegi inimesed välisministeeriumist olid pahased ja mul oli seal vaid kolm toetajat. (Naerab.) Seejärel võtsime NATO suuna. Selleks tuli kogu aeg midagi teha ja midagi otsustada. Aga kui on hoiak, et asi laheneb niisama, probleem läheb üle või mööda, kõik saab korda, ärge muretsege, härra president, siis... siis ei saa asi korda.
Meenutame korraks teie välisministri aega. Seda, kui Lennart Meri teid kutsus.
Nojah, tulin ja hakkasin välisministriks.
Loobusite suursaadiku kohast USA-s. Miks?
Võtsin ministriameti vastu, sest mul oli väga kindel arusaam, kuhu ma tahan Eesti viia. Mulle sai saadikuna selgeks, et Eesti NATO-sse kohe ei saa. Ees seisab topeltotsustamine, Euroopa Liidus ja NATO-s, me ei tohtinud saada topelt ei-d. Põhiline oli saada hea sõnastus, et NATO uksed on meile avatud. Minu mure oli aga halli tsooni tekkimises, kus Euroopa Liit ütleb, et nad alustavad läbirääkimisi Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkiaga, ning meie jääme siis kusagile... Selleks ajaks oli [Saksamaa kantsler] Helmut Kohl öelnud, et Balti riikidel pole Euroopa Liidus kohta.
Tulin välisministriks, kui meil polnud saatkonda Itaalias, Hispaanias, Iirimaal, kes oli siis EL-i eesistuja, ning detsembris 1996 saatsime välja nn ühe mehe saatkonnad – diplomaat võttis kohvri, lendas kohale ja hakkas saatkonda tegema. Polnud ju normaalne katta 60-miljonilist Hispaaniat Pariisist.
Hiljem sai Eesti oma EL-i kutse, Läti ja Leedu ei saanud ning me kuulsime kõva kriitikat, et Eesti on üle hinnatud ja petlikult üles mukitud. Hoopis meie ametnikud tegid väga head tööd. Näiteks tähtaeg andmete ja statistika Brüsselisse andmiseks oli 15. jaanuar, millega teised piirdusid.
Aga 15. aprillini oli võimalik esitada täpsustatud andmeid. Küllike Sillaste istuski jaanuarist aprillini ööd ja päevad ministeeriumis ning tegeles sellega. Sõitsin kord reede õhtul kell kümme välisministeeriumist mööda ja nägin, et Küllike tuleb. Küsisin: mis teed siin? Tema: no ma pean need andmed valmis saama. Saate aru, reede õhtul kell kümme. Vaat selline pühendumine.
Oli ka Euroopa Komisjoni raport iga kandidaatriigi kohta, et kas ja kuidas ta kõlbab. Selle nimi oli avis. Protseduuri juht Graham Avery pidi Eestisse tulema. Sain toona Brüsselis olnud Clyde Kulli käest teada, et Avery on väga suur Arvo Pärdi fänn. Helistasin Tõnu Kaljustele, keda tunnen 1985. aastast, ja küsisin: äkki harjutad ühel õhtul oma kooriga Pärti?
Avery tuli ja külastas riigiasutusi. Õhtuks oli tema programmi kirjutatud lihtsalt: kell 18 kultuuriprogramm. Hiljem kuulsin, et ta oli programmi nähes öelnud: jälle üks kuradima rahvatantsutrupp. Lihtsalt igal pool, kus Avery käis, toodi esinema rahvatantsijad ja ta oli neist tüdinenud. Meie läksime aga Estoniasse ja seal oli laval Kaljuste koor, teksades ja kampsunites, tegid proovi. Ja siis nad hakkasid Arvo Pärti laulma.
Kas emotsioon oli sama nagu Saksamaal, kus Joachim Gauck, kes on samuti suur Arvo Pärdi fänn, ei tahtnudki kontserdil pisaraid varjata?
Jaa. Avery kuulas ja pisarad jooksid. Ja siis ta pöördus minu poole: you son of a bitch. Ta sai aru, et olin kogu selle asja tema jaoks lavastanud, sest Eesti luure oli tuvastanud, kes on tema lemmikhelilooja. (Naerab.) Ta kuulas, nuttis ja oli täiesti lummatud. See oli väga lõbus. Talle väga meeldis ja ta on siiani mu sõber. Aga just see andis mulle idee, et kui läksin 2015. aastal Saksamaale riigivisiidile, siis esitasime Tõnu Kaljuste juhtimisel Arvo Pärti Berliini suures kontserdisaalis. Ja Pärt oli ise kohal. Ja Gauckil olid pisarad silmas.
Aga sellel riigivisiidil oli väga tore ka viimane õhtu. Olime Hamburgis, kus vastuvõtul esines Trad.Attack!. Kuna see oli viimane õhtu ja sakslased olid mulle andnud hotellis kasutada meeletult suure sviidi, kutsusin Saksa saadiku, delegatsiooni liikmed ja Trad.Attacki! ka. Lõpuks oli toas 40 inimest ja Trad.Attack! hakkas mängima. Nad on ju päris rajud – kitarr, torupill. Väga meeleolukas.
Muide, kui rääkisin mõni aeg tagasi ühe telesaate tarbeks Jalmar Vabarnaga Trad Attackist! ja Kerli Kõivuga, siis nad ütlesid, et teie olete nende edule vägagi kaasa aidanud.
Olen kogu elu olnud mitte lihtsalt melomaan, vaid melomaniakk. Mängisin pidevalt muusikat ka oma julgeolekunõunikule Andres Vosmanile ehk DJ Drummiele ja tema lõpuks ütleski, et kui sa nii hull muusikafanaatik oled, pane plaat kokku. Ütlesin, et ei hakka plaati tegema ja seda müüma. Tema ütles: tee heategevuseks. Lõpuks mulle meeldiski idee teha plaat heategevusena "Minu unistuste päeva" toetuseks. Ma tõesti kuulan kogu aeg muusikat, nii uut kui ka vana, klassikast räpini. Te olete ju käinud mu kabinetis, kus muusika mängib.
Tõsi, kõigi intervjuude ja vestluste taustal.
No just, muusika on olnud minu elu osa väikesest peale. Ja kui see on asi, mis pole sulle võõras, siis sa üritadki kaasa aidata. Viimane asi, mida tegime, oli Jaan Eik Tulve ja Vox Clamantise toomine New Yorki. Neid kuulas üle 800 inimese.
Muusika on eriti hea viis tutvustada Eestit. Kirjanduses peab sul olema hea tõlge ega tea ka siis, kas see läheb läbi või mitte. Kunstis on meil näiteks Kaido Ole. Teater – väga raske. Kuigi NO99 on mõnes mõttes läbi löönud. Aga ikka on see keeruline. Muusika on end aga tõestanud: Tulve ja tema koor, Kaljuste koor Berliinis, Trad.Attack!, Mihkel Poll, Ewert and the Two Dragons... See on viis, kuidas tutvustada Eestit, ja kuna sa ise tunned muusikat läbi ja lõhki, see on olnud sinu eluaegne huvi, siis kasutangi ära, võtan riigivisiitidele kaasa, tutvustan Eesti muusikat. Olgu, välismaalased ei saa Trad.Attacki! tekstidest aru, aga see on niivõrd vinge, mis tuleb. Vau.
Inimesed on tihti kinni formaalsustes, kasulikum on aga ootamatum lähenemine. Ka siis, kui oled president.
Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna tegi esmaspäeval oma Facebooki lehele sissekande, et Eestil on nüüd uus president. Temalt küsiti kommentaaris: kas ta armastab muusikat? Annate te Kersti Kaljulaidile soovituse Eesti muusikat ja muusikuid samamoodi promoda, nagu teie olete seda teinud?
Ütleksin järeltulijale, kes iganes ta ka oleks: tee neid asju, mis sinule on hingelähedased. See ei kuku hästi välja, kui püüad näidata end tegelemas seni täiesti võõra valdkonnaga. Kui sul on muu tunnetus, muu ala, siis mine selle peale, mis on osa sinu isikust. Seal ei pane sa mööda. Sa tunned ja tunnetad seda.
Mina tunnen muusikat ja kirjandust. Esimest korda Tallinn Music Weekile minnes pidasin seal kõne, mille peale hiljem öeldi, et pole võimalik, kuidas mees tsiteerib 19. sajandi kirjandust, Ezra Poundi ja räägib Lou Reedist ning PJ Harveyst. Aga see on olnud kogu minu elu. Selles pole midagi vapustavat. Igal inimesel, kes jõuab presidendiks, on mingid hingelähedased asjad. Väikeriik annab vabaduse astuda välja kitsast ettekujutusest, mis on presidendile sobiv. Või sa oled siis president, kes ei täida parimal moel rolli oma riigi tutvustajana.
Aga ometi, paljud kodueestlased pole teid lõpuks ikkagi omaks võtnud, pidades teid kikilipsu kandvaks arrogandiks. Miks?
Ma ei tea. Küsige nende käest. Aga ma ütlen ausalt: mind peeti arrogantseks juba siis, kui olin 13. Minu poega peetakse arrogantseks. Ma ei tea, kas see on kehahoiak, pilk. Midagi, mis on geneetiline. Sest mina ei pea end arrogantseks. Mu poeg ei ole arrogantne. Ilmselt on midagi minu hoiakus. Samuti kasutan sõnavara, mida kõik just ei kasuta.
Aga võib-olla on põhjus selles, et olete hoidunud isikliku välja näitamisest, kuigi see isiklik on teil väga selgelt olemas. Vaadake fotosid samalt Arvo Pärdi kontserdilt Berliinis, kus istusite esireas Gauckiga ja mitte ainult Gaucki silmad ei olnud märjad. Te ei taha rääkida oma isiklikust poolest, hoiate selle kõik endasse ja väljapoole paistabki arrogantsus.
Ma ei usu, et see on nii. Ja kui palju Lennart [Meri] rääkis oma isiklikest asjadest? Ei rääkinud ju. Nii et pigem ehk hoiak. Muidugi olen ma ka nõudlik. Ma olen ajakirjanike suhtes nõudlik.
Millise pilguga te olete vaadanud viimaste kuude sisepoliitilist janti alates presidendivalimistest kuni Keskerakonna olukorrani?
Presidendivalimiste puhul on mind häirinud meedia lähenemine. Seda vaadates jääb mulje, justkui oleks tegemist presidentaalse riigiga, kus toimuvad presidendi otsevalimised.
Peate silmas debatte?
Olukorda, kui iga päev on järjekordne debatt. Või esitakse kandidaatidele küsimus: mida teete tagamaks televisioonis kvaliteetset olümpiaülekannet? Või sunnitakse presidendikandidaadid maalima. Kuidas see puudutab Eesti riigipea valimist? Mina seda ei tea.
Aga kandidaadid võinuks ka ise kokku leppida: lollust me kaasa ei tee.
Nõus. Mindi kaasa. Need olnuks nagu USA presidendi valimised, aga vahe on see, et seal on kolm debatti, mitte 30, kuigi presidendi volitused on seal ju sootuks avaramad ja jõulisemad.
Kas tulemuse – viie päevaga presidendiks – pidanuks saavutama riigikogu esimeses valimisvoorus?
Siis ei pidanud erakonnad vajalikuks kokku leppida. Siis tahtis igaüks, või peaaegu igaüks, veel oma mängu mängida. Kuigi oli ette näha, et tõenäoliselt kõik kaotavad.
Põhiseaduse mõtte järgi on presidendi valimine esmalt riigikogu ametikohus. Nagu ka näiteks Saksamaal, mis on ometi Euroopa kõige võimsam riik, aga presidendil on täpsed samad volitused kui Eestis.
Teid on rohkem kuulda kui president Gaucki.
Aga suurel Saksamaal on vaja vähem rääkida. Mina pean tegema Eesti kuuldavaks. Saksa president ei pea tõestama Saksa riigi olulisust. Suurusel on teatud jõud.
Te olete enese kuuldavaks tegemisega saanud välismaal väga hästi hakkama. Aga olete te sama tunnet kogenud ka näiteks Ida-Virumaal? Sellest saate ilmselt väga hästi aru, et kohalikud venelased ei võtnud teid kunagi omaks. 2007. aastal oli Toilas Oru pargis kaevurite päev, kuhu läksite inimesi tervitama. Samas olid enne levinud üleskutsed, et Ilves tuleb, võtke kaasa munad ja tomatid. Kuuldavasti ei kahandanud see teie indu sinna ikkagi minna.
Ma mäletan seda üritust. Paneme asja konteksti. On toimunud pronksiöö, meeleolud pole just kõige paremad, sa ei tea, mis juhtub. Ja siis mõtled: no proovime, läheme ja räägime. Läksin, rääkisin. Ja siis arvasid kaevurid, et peaksime koos mõned pitsid viina proovima, aga tark idee tundus piirduda ühega.
Olete Ida-Virumaa teemat läbi aastate üleval hoidnud. Narvas on kaks korda iseseisvuspäeval toimunud kaitseväe paraad ja Jõhvis pidulik vastuvõtt, peale selle teie paljud külaskäigud sinna. Ka oma presidentuuri alustades tegite Eestis esimese visiidi just Ida-Virumaale.
Eesti ei ole ju ainult neli keskust. Eesti on ka keeruliste titaanist meditsiiniseadete tegemine Narvas ja suur puidutööstus Põlva äärelinnas. Et elu mujal kui neljas keskuses toimiks, on vaja ettevõtlust ja ettevõtlikkust, seega tööd ja investeeringuid. Ida-Virumaal on selleks kõik võimalused olemas.
Ja mis puudutab Ida-Virumaad, siis peame endale aru andma: meie riigis on inimesed, kes ei pruugi alati eesti keelt osata, ning nende maailmapilt ja välispoliitiline vaade on teistsugused. Aga nad on sama palju osa Eesti riigist nagu meie. Seetõttu on oluline Ida-Virumaal käia. Hoolimata sellest, et öeldakse: Ilves ei oska vene keelt. Kindlasti on ka vene keele oskajaid, kes võiksid seal rohkem käia.
Kas on mingi lause, mida oskate vene keeles öelda?
Zdravstvuite, ja vaš president. Seda ma ütlesin 2006. aastal oma esimesel Ida-Virumaa visiidil Narvas Astri kaubakeskuses ühele vene mehele. Ma ei tea, kas ta uskus mind. Aga kui ma nüüd viimati Narvas käisin, olid seal kolm prouat. Ütlesin zdravstvuite. Selgus, et nad on Peterburist. Tegime isegi ühispildi ja nad olid väga üllatunud, kui kuulsid, kes ma olen.
Kunagi tõi toonane riigikogu liige Urmas Klaas siia Kadrioru lossi ringkäigule Pihkva oblasti delegatsiooni. Jalutasin parasjagu ühe nõuniku juurest tagasi enda kabinetti, kohtusime ja Klaas siis tutvustas mind neile. Nemad palusid, et äkki saaks teha pildi. Rivistusime kõik üles, käsundusohvitser pildistas meid umbes 17 korda, kuna see oli enne nutitelefonide ajastut ja igal-ühel oli oma "seebikarp" kaasas. Mõni aeg hiljem rääkis mulle kantselei direktoriks tulnud Siim Raie, kuidas ta veidi varem käinud Pihkvas ja saanud kokku ühe tollase partneriga. Istusid, rääkisid ja Raie nägi raamaturiiulil pilti minust ja Kadriorus käinud delegatsioonist. Raie ütles tunnustavalt: oo, sa oled pildil koos meie presidendiga. Mispeale Pihkva mees ütles, et Raie ei oska ette kujutadagi, mitu tundi pidi ta FSB-s küsimustele vastama.
Seega on mõnikord ka ohtlik lasta end pildistada Eesti presidendi kõrval.
Kui palju häirisid teid pärast Ukraina kriisi algust küsimused: kas Narva on järgmine? Ise pole te seda ju arvanud.
Teate, kui ühel pool elavad inimesed euroopalikus Eestis ja teisel pool on lagunev Ivangorod, siis kas tõesti saab arvata, et meie inimesed tahavad teisele poole üle minna? Seetõttu on selline küsimus ajakirjanike poolt olnud mõttetu ja olen soovitanud neil Narvas käia.
Teie puhul on üks huvitav detail: te ei kasuta oma kirjades ja kirjutistes hüüumärke. Miks?
Kirjamärkidega ei näidata emotsiooni. Mind eriti häirib, kui keegi teeb intervjuu ja lisab sinna siis omavoliliselt hüüumärgi.
Pean nüüd piinlikkust tundma: lisasin kohta, kus ütlesite halloo, hüüumärgi.
See on OK. Aga kui ma väidan midagi ja sinna lisatakse hüüumärk, pole see õige. Lause või väite tähtsust tuleb väljendada sisuga.
Milline ülemus te presidendi meeskonnale olete?
Seda peab nende käest küsima.
Nad väidavad, et hoolimata välisest karususest te hoiate oma inimesi.
See on hea praktika, kui sa leiad endale häid inimesi. Ja hea inimene võib alati kusagile mujale minna, seega pead sa neist hoolima. Samal ajal ma kuritarvitan neid. Helistan hilja õhtul ja mõnikord vara hommikul, ka nädalavahetusel, ka nende puhkuse ajal. Nad teavad seda. See ongi 24/7 töö.
Ise olen sellega harjunud, sest samamoodi oli ka Vaba Euroopas ja muidugi välisministri kohal.
Inimesi, kes tunnevad presidendile olulisi valdkondi, tuleb tuletikuga otsida. Mul on olnud õnn, et olen siia saanud häid inimesi ja neist mõne puhul olen pikalt palunud, et ta ikka tuleks. Aga sa pead oma inimesi hoidma, eriti kui saad ka ise aru, et vahel oled liiga nõudlik.
Abja raamatupoes meenutatakse ikka, kuidas te Ärmat taastades käisite tihti nende juures ja ostsite kastide viisi raamatuid. Millal te seal viimati käisite?
Esmaspäeva hommikul.
Kas ostsite ka midagi?
Eesti kohanimede raamatu. Lisaks lubasin poes, et kui nad tellivad Olari Koppeli koostatud raamatu "THI", kuhu on kammitud minu ütlusi ja tsitaate, siis kirjutan kõigisse neisse autogrammi.
Abja raamatupood on nii kihvt. Kujutage ette, meil on linnad, kus polegi raamatukauplust. Ja siis sellises väikeses kohas nagu Abja see on. Loomulikult tuleb neid igati toetada.
Kirjutan autogrammid ka sügisel ilmuvasse Argo Ideoni raamatusse minu kümnest presidendiaastast.
Abja raamatupoel on seejärel neid raamatuid põhjust müüa rohkem kui kellelgi teisel.
Muide, teil on ka talu Abja vallas. Soovitan paari raamatut, lugege. August Kitzbergi mälestusteraamat "Tuuletallajad". Ja seejärel Karl August Hindrey mälestuste kolm esimest peatükki. Mõlemad käsitlevad Abjat, Penujat. Isegi samu inimesi kirjeldatakse. Isegi Ärma talu on seal sees. "Tuuletallajad" – tärkav, kodukootud, esimene haritlaskond. Ligi 20 aastat hiljem sündinud Hindrey, totaalne maailmakodanik, kosmopoliit, kirjeldab sama piirkonda ja tal on kõik pikitud läbi prantsuse ja saksa keele, kultuuriga. Mõlemat lugedes näeme, kuidas lühikese ajaga olid esmalt esimesed maaharitlased ja siis tuli Abjast maailmakodanik. Seda on võimas vaadata.
Väga tore on lugeda, kuidas Kitzberg kirjeldab Pärnus restoranis käimist. Rikkad mulgid, nagu nad olid, läksid teisele korrusele, kus on härraste tuba. Eestlased istusid, rääkisid ega teinud välja kõrvallauas istuvatest sakslastest, kes olid pahased, et nendega ei seltsita. Eestlased oskasid kõik saksa keelt ja Kitzberg siis kirjeldab, kuidas sakslased ütlesid: need mehed on ilmselt Afganistanist. Väga lõbus on see, et Afganistanist meie sõdurite juurest tulles, just kui lennuk hakkas Kabulist üles tõusma, lugesin ma seda kohta. "Need mehed on ilmselt Afganistanist." Kitzberg on väga kihvt.
Mis on lemmikküsimus, mida ajakirjanikud ikka teile esitavad?
Mis tunne on? Alati on nii, et kui ei teata, mida küsida, aga tundub, et küsima peaks, siis ikka: mis tunne on? (Naerab.)
Olgu. Ma vastan teile ise. Minul on väga kahju, et te lahkute. Aga ma soovin teada: kas ka teil on kahju lahkuda?
Ma lahkun sellise tundega... Mul on hea meel, et üks hea inimene võtab üle selle raske koorma, ja loodan, et ta ei pea kannatama.
22. augustil 2014 ilmus see kuulus Kroonika, esikaanel võõra mehega suudlev Evelin. Päev hiljem avasite Lilli piiripunktis mälestusmärgi ja esinesite õhtul Viljandi lauluväljakul ETV otsesaates kõnega. Kogu Eesti ees. 24. augustil andsite Paides üle kodukaunistamise auhinnad. Kuidas te seda toona suutsite?
(Kandev paus.) Ega teist võimalust olnud, ma keskendusin tööle, ainult tööle ja ei millelegi muule. Keskendumisvõime on mul eluaeg muidugi hea olnud. Tookord Viljandis viskasin isegi nalja. Olukord meenutas laulu "The tears of the clown" ("Klouni pisarad"). Sul on küll väga kehv olla, aga teed neid asju, mida pead tegema.
Kas on õige öelda, et teie populaarsus on läinud paljuski just eraelu nahka?
Te teate ise ka vastust.
Mis saab Ärmast ja EAS-i toetusest?
Ärma jääb alles, olles kümne aastaga tuntuks saanud mitmes riigis ja paljudele inimestele, kui mõelda, keda seal presidendina võõrustasin. Tulevikust räägin aga esmalt EAS-iga ja kui Ärmal majandustegevust ei alga, maksan.
Millal ilmuvad THI memuaarid?
Neid jõuan kirjutada alles siis, kui ma enam ei suuda mäletada. Enne on mul liiga palju teisi asju, mida teha.
Mida hakkate tegema 11. oktoobril?
Sõidan esimesele puhkusele üle 11 aasta.
Mis on teie järgmine töö?
Ma ei tea.
Kas vastab tõele, et lähete tööle Stanfordi ülikooli Michael McFauli juurde?
Veel mitte.
Kas veel ei lähe või see ei vasta tõele?
Ma tegelen tulevikus nende asjadega, mille puhul mind hinnatakse. Asukoht ei ole oluline. Aga ma jätkan kõigi nende teemadega, millega ma olen siiani tegelenud Eesti heaks.
Kui aktiivseks presidendiks kavatsete jääda Eesti mõttes? Või saab Eestile elatud aeg läbi?
Kindlasti ei hakka ma kritiseerima, kuidas asju valesti tehakse. Kindlasti olen vabariigi presidendile vajaduse korral abiks ja toeks. Kindlasti jätkan Eesti ettevõtete promomist, kuna see toob neile ja Eestile palju head. Räägin teile ühe loo. Samal nädalal, kui teie konkureeriv ajaleht avaldas kalkuleeriva loo, kui palju raha saab minu abikaasa Ieva minu surma järel, sai minu pika töö tulemusena üks Eesti IT-firma 10 miljonit dollarit investeeringuid. See poleks toimunud, kui ma poleks neid investoriga kokku viinud. Seetõttu, veel kord, hea meelega viin Eesti firmasid kokku investeerijatega, ma olen seda teinud kogu aeg. Mõni õnnestub, mõni ei õnnestu.
Kas te tulevikus Eesti ajakirjanikele intervjuusid annate?
Andke mulle aega palun.
Tõmbate selles mõttes stepsli välja?
Vaadake, ühes asjas on minu eeskuju George W. Bush. Tema on lähtunud põhimõttest, et olid president, kaua sa olid, aga nüüd on sinu aeg läbi ja hakata arvustama neid, kes otsustavad riigis hiljem – see pole õige. Tema ise ei ole ajakirjandusele midagi öelnud kaheksa aastat. Ja minu meelest on see õige tee. Kui sinu aeg on läbi, sinu võimalused on ammendunud, siis tuleb uuele presidendile öelda the floor is yours ja ise tagaplaanile tõmbuda.
Viitasite esimesel kohtumisel, et see intervjuu pole veel valmis. Kas nüüd on?
Ükski intervjuu pole kunagi lõplikult valmis. Alati jääb midagi küsimata, kas ajapuudusest või teadmatusest. Nii see on.
Kasutan nüüd viimaseks küsimuseks Tiit Pruuli sõnu, kes ütles pärast Kersti Kaljulaidi presidendiks valimist: "On palju head lootust, et Eesti saab endale suurepärase presidendi. Aga mis lootust on riigil, mille parlamendis on kümnendik petiseid – annavad allkirja ja siis rikuvad kokkulepet?" Ma küsin teilt sellestsamast ütlusest laiemaks minnes: mis lootust on sellel riigil?
Oleme vastu igasuguseid ootusi saavutanud palju rohkem, kui keegi oleks ealeski oodanud. Oleme kõige edukam postkommunistlik riik. Ja mitte ainult. Majanduslikult on mõni riik samal tasemel, poliitilise kultuuri poolest on meil täiesti liberaalne demokraatia. Mina ja mitte ainult mina, ka inimesed mujal arvavad, et Eesti on kõige paremini õnnestunud postkommunistlik riik. Seega, muidugi on meil lootust. Ja ma olen kindel: meie inimestel lähebki hästi, Eestil läheb hästi.
Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.
