Esmalt muidugi ma tänan selle kutse eest asuda Tartu Ülikooli sihtasutuse patrooniks. Olen teiega aus, kui ütlen, et kõhklesin mõnda aega, enne, kui jah-sõna ütlesin. Põhjus on lihtne – ma polnud kindel, kas suudan midagi olulist Tartu Ülikooli sihtasutusele anda. Aga nagu näete, mind veendi ära.
Tartu Ülikool on minu alma mater ja jäänud kõigi hilisemate aastakümnete jooksul mulle kõige olulisemaks ülikooliks. Tartu Ülikooli ja selle tudengite käekäik läheb mulle väga korda – olen siin ju ka töötanud üle 20-aasta. Ja kui ma saan natukenegi kaasa aidata, et nutikamaid üliõpilasi märgtaks ja toetataks, siis on mul hea meel. Siis olen suutnud oma alma materile midagi tagasi anda.
Mida ma soovin? Soovin, et kõrgharidust toetav heategevus ja annetamine annaks julgustava tõuke just omanäolistele ja oma valdkonnas kirglikele tudengitele. Mulle meeldib siin kasutada sõna „kirglik“, sest selle vastand oleks „tuim“.
Tuimalt õppimine on tuupimine ja see ei vii eriti kaugele. Nii mõjub minule kitsendavalt, kui taandaksime akadeemiline suutlikkuse mõõdupuu ainult suurepärastele või väga headele hinnetele. Tahan märgata ja väärtuslikuks pidada tudengi süvenemisvõimet, väitlemisjulgust, küsimuste esitamise ja neile vastuste leidmise oskust, olgu tegemist humanitaar- või reaalainetega. Kevadsemestri stipendiaadid, igaüks eraldi ja kõik koos, tõestavad seda. Nad oskavad küsida ja oskavad vastata.
Uuringute järgi töötab õppimise kõrvalt Eestis üle 60 protsendi tudengitest. Kui Tartu Ülikooli sihtasutus saab aidata mõnelgi kirglikul tudengil rohkem pühenduda õppetööle, leevendades nende olme- ja õppekuludega toime tulemist, siis oleme me hästi teinud. Selles kõiges tahangi sihtasutuse tegevusele kaasa aidata, lootes muidugi teie kõigi toele, abile ja julgustusele.
Aitäh ja… üheskoos edasi.
